Miks grillitakse Brüsselis eurovolinikke, aga Tallinnas ministreid mitte?
Kadri Simson valmistus eelmisel nädalal räigeks isiklikuks rünnakuks. Ta astus energiavoliniku kandidaadina Euroopa Parlamendi määramiskomitee ette ja seal võib ju küsida kõike. Simsoni hinnangul oli reaalne võimalus, et keegi saadikutest võtab üles tema reisid koos Teet Soormiga (nende puhkused plekkis mehe töökoht kinni näiteks messikülastuste nime all) või Keskerakonna musta rahastamise (partei mõisteti selle eest hiljuti kriminaalkorras süüdi). „Guugeldamisega leiab kõik need teemad üles,“ ütles Simson Ekspressile.
Tema kartus polnud asjatu. Vahetult enne saadikute ette astumist soovitas Eesti eelmine volinik Andrus Ansip Simsonil olla küsijate vastu igati viks ja viisakas ning eestlanna järgiski seda nõuannet. Kuid see ei tähenda, et saadikud pidid olema aupaklikud Simsoni vastu. Päev varem pommitasid nad hoogsalt Prantsuse volinikukandidaati Sylvie Goulardi. Just segaste rahaasjade, mitte ametialase pädevuse tõttu. Näiteks oli Goulard varem europarlamenti kuuludes ühe USA ajutrusti palgal, teenides „erinõunikuna“ eriti kopsakat tasu. „Kui palju inimesi teenib Prantsusmaal telefonikõnede tegemise eest 13 000 eurot kuus?“ ironiseeris üks saadik.
Rumeenia ja Ungari pidid aga oma kandidaadid lausa välja vahetama ning seda juba enne küsimuste vooru.
Simsonil läks õnneks. Esiteks ei rünnatud teda isiklikult. Huvi tema vastu oli leige, isegi parteikaaslane Yana Toom lahkus saalist enne küsimuste vooru lõppu.
Teiseks väitis Simson, et ei kartnud isiklikku rünnakut. Ta teadis, et pole isiklikult mingit jama kokku keeranud ning säärastele küsimustele vastamiseks ei pidanud midagi juurde õppima.
Teine asi oli spetsiifiliste energiateemadega. Simson tegeles nendega tõsiselt, et tõestada oma sobivust ametisse.
Simsoni esinemine polnud maailma parim. Temas puudus sütitav kirg, mõned vastused tundusid ebalevad ning mingil hetkel võrdlesin teda Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaatoriga. Ta ei kasutanud ära isegi oma erilist relva – võluvat naeratust.
Simson tundus pärast esinemist ka ise tujust ära olevat. Näis, et ta hakkab kohe nutma nagu koolitüdruk, kes võttis eksamil vale pileti.
Aga kokkuvõttes polnud asi sugugi hull ega piinlik. Jah, mõnele asjale ei vastanud Simson kohe esimesel korral ja mõni küsimus jäigi vastamata, aga ta ei eksinud üheski olulises asjas ning tema kandidatuur kiideti heaks lisaküsimusteta, mille võimalikkusest pasundas Marina Kaljurand.
Küll aga tekkis mul Simsonit kuulates küsimus, miks ei korraldata sääraseid grillimisi Eestis enne ministrite tööle võtmist. Jah, süsteem on meil teistsugune kui Brüsselis, kuid avalikud kuulamised Toompeal tuleksid valitsuste tugevusele kindlasti kasuks. Need annaksid võimaluse esitleda säärases „atesteerimiskomitees“ ministrikandidaadi asjatundlikkust ja tema tausta. Küsimuste kvaliteedi pärast pole mõtet muretseda, sest riigikogusse kuuluvad üldjuhul andekad inimesed ja opositsiooni liikmed oskavad alati teravalt nõelata. Küll aga ei peaks mõni inimene hiljem tõdema, et jõudis valitsusse pääsedes oma ebakompetentsuse tasemele, ja rahvas ei peaks mõne juhi puhul häbi tundma.
Näiteid ei pea pikalt otsima. Kas Marti Kuusik oleks ametisse nimetatud, kui mõni saadik oleks enne pärinud vägivalla kohta tema kodus? Kas president oleks kinnitanud väliskaubanduse ja infotehnoloogia ministriks Kert Kingo, kes teatas alles pärast valitsusse pääsemist, et ei kavatse välisreisidel käia ja võõrkeeltes suhelda?
Toompea poliitikutel tasuks selle peale mõelda.
PS. Kadri Simsoni esinemise kirjalikust üleskirjutusest leidsin totra vea. Olen veendunud, et ta rääkis, kuidas Eesti ostab sisse Vene kivisöel põhinevat energiat (coal-based energy), mitte kullal põhinevat energiat (gold-based energy) nagu on kirjas tolles paberis.
