Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Kõlab päris sõgedalt, sobimatult. Asi pole tegelikult muidugi hiinlastes. Vastik ja nakkav uus viirus lihtsalt sattus pead tõstma juhtumisi just Hiinas.

Sada aastat tagasi avati rahvale Pekingi südames olev keisrite elupaik ehk Keelatud Linn. Nüüd on see taas kinni, taas keelatud.

Fakt, et Keelatud Linn on jälle kinni, on hea sümbol, iseloomustamaks kogu selle aasta esimest otsa.

On ju mõned poliitikud, kes armastavad kõigis maailma hädades süüdistada globaliseerumist ja müütilisi „globaliste“, nõudes oma lühikeste ja tömpide kätega globaliseerumise peatamist, ümberpööramist. See soov on umbes sama mis paluda, et Atlandi kõige paksem angerjas keeraks ringi Golfi hoovuse.

Juba kurdavad mitmed Eesti ettevõtjadki, et nende igapäevaseks tööks vajalikud toorained või komponendid hakkavad otsa lõppema.

Aga tänavune aasta on kestnud kõigest ühe kuu ja elu ise on selle Golfi hoovuse korralikult värelema löönud.

Kõigepealt lasid ameeriklased sodiks Iraani kindrali Qassem Soleimani, muutes Lähis-Ida veelgi ebastabiilsemaks (kui see üldse võimalik on). Sinna otsa lasi Iraan alla täiesti asjassepuutumatu Ukraina reisilennuki. Siis põles maha suur osa Austraaliast, siis purskas vulkaan Filipiinidel, siis oli maavärin Türgis, suur lumelaviin Kashmiris, üleujutused Indoneesias.

Muud mullistused, nagu president Trumpi tagandamismenetlus, Venemaa valitsuse ootamatu varisemine, brittide formaalne lahkumine Euroopa ühiselust ja USA valimissüsteemi kokkujooksmine Iowa osariigis, vürtsitavad olukorda, mida kroonib suur nakkuspuhang, mis küll algas Hiinast, aga on otsaga juba ligi 30 riigis.

Selle mõju globaalsele masinavärgile on mõõtmatu. Juba kurdavad mitmed Eesti ettevõtjadki, et nende igapäevaseks tööks vajalikud toorained või komponendid hakkavad otsa lõppema. Hiinast tuleb kolmandik kogu maailma majanduskasvust, nii et Wuhani viiruse mõju alles hakkab ülejäänud maailmani jõudma. Ennustada on seda täna võimatu.

Kõik toimuv võiks olla globalistidega võitlevate rahvuslaste unistus. Tegelikkuses aga on see lihtsalt üks raputus, mis loob ebakindlust juurde ja seeläbi teeb nigelamaks ka nende elu, kes üleilmastumise vastu võitlevad.

Tõsi ta on, et veel 17 aastat tagasi, kui mitu korda tapvam SARS mööda Hiinat ringi hulkus, oli Hiinal ühendusi ehk igapäevaseid kontakte välismaailmaga nii vähe, et puhang õnnestus kuidagi kontrolli alla saada. Nüüd on viiruse ohjeldamine palju keerulisem, levik märksa kiirem ja kontrollimatum.

See haprus on globaliseerumise ehk maailma kokkutõmbumise vältimatu hind. Aga loota, et me nüüd maailma majandusele otsustuskorras täiesti uue suuna anname, on väga lihtsameelne.