Erik Moora Tiit Blaat

Pühapäeval suri ootamatult Jüri Pihl.

Ööl vastu esmaspäeva suri Matti Nykänen.

Pihl oli teenekas Eesti riigimees. Teinud palju ja olulist. Ehitanud üles tänapäeva Kaitsepolitsei. Kui ta 2003. aastal ametist lahkus, arutati tõsimeeli, kas teda üldse saab sel kohal asendada. Äkki peaks seadust muutma, et Pihl ikka ametis jätkata saaks, küsiti. On räägitud, et kui kapo poleks 1993. aastal Narva autonoomiareferendumit „menetlenud“, poleks Eesti vabariik ilmselt tänastes piirides. Edasi oli Pihl riigi peaprokurör, siseminister (ametis ka pronksiöö ajal), sotsiaaldemokraatide esimees, Tallinna abilinnapea, ettevõtja.

Sotsidelgi on põhjust oma lühi­ajalisele esimehele Pihlile­ ­igavesti tänulik olla. Uue sajandi esimene kümnend oli erakondade rahastamises metsik aeg ning ega toonane komberuum sotsidest mööda käinud. Pihl olla selle aga järsult lõpetanud. Nüüd saavadki sotsid uhkelt rinnale taguda ja praalida, et nende ja suure korruptsiooni vahel on ainsaks ühenduslüliks Tartu abilinnapea Kajar Lemberi sõbra poolt ehitatud avalik peldik, mille prokuratuur põhjalikult läbi tuhnis, rikkumist leidmata.

Kui teed poliitikas ühegi suurema vea, jääb see sinuga surmani.

Matti Nykänen oli omaaegne maailma parim suusahüppaja, ilmselt kõigi aegade parim sel pisut veidral ja mitte liiga laialdaselt harrastatud alal. Tõeline legend igatahes. Viimased ligi 30 aastat oli ta aga ausalt öeldes kakerdav ja pidevalt seadusega pahuksisse sattuv joodik. Kui üldse temast juttu tuli, siis ikka peamiselt krimi-, kõmu- ja kurioosumikülgedel.

Ometi puudutas Matti Nykäneni surm väga paljusid eestlasi. See pole küll asi, mida saaks kuidagi mõõta, aga mulle tundub, et puudutas rohkemgi kui Jüri Pihli ootamatu lahkumine. Isegi Rahvusringhääling tegi oma uudisteportaali suure eraldi Matti Nykänenile pühendatud teemaploki, teistest väljaannetest rääkimata. Kümned inimesed kirjutasid emotsionaalseid järelehüüdeid. Otsiti ja leiti neid, kes Nykäneniga kunagi kohtunud. Korrati kõike seda, mida Nykäneni kohta ikka korratud on.

Ka Jüri Pihlile tehti järelehüüdeid, tema suuri teeneid meenutati. Aga poliitik, bürokraat, hall ülikond, sirge lips, terav viik, korrektsus, valitsemine, valimised, reitingud, läbirääkimised, otsused, kompromissid, administreerimine, komisjon, uurimine, analüüs, läbimõeldud seisukohad, kaalutud ja hoolega sihitud sõnad – kogu see maailm ei murra kuidagi sügavale rahva südametesse, tee mis tahad. Aga kui teed poliitikas ühegi suurema vea, jääb see sinuga surmani.

Samal ajal tuleb üks ürgandekas ja särav tegelane, kingib inimestele mõned imelised ja emotsionaalsed hetked ning ongi staar sündinud. Igaveseks! Edasi võib teha ainult sigadusi, käia üha rohkem alla, kakelda, laamendada, pussitada, ajada soga suust välja ja avalikkus annab selle kõik andeks. Vahel kirutakse, vahel ilgutakse, aga kui viimnepäev käes, siis ikka armastatakse.

Ei ole õiglust ilmas.

Ega peagi vist olema.

Olgu seda siis teises ilmas.

Puhake rahus!