Sealt jäi meelde, et peaminister Jüri Ratas tõrjus kõlava ja selge häälega kõiki etteheiteid, mis puudutasid ükskõikset suhtumist Eesti riigi rahandusse. Eelarvega olevat kõik kõige paremas korras, see olevat ülejäägiga, nii nominaalselt kui struktuurselt ja mis need lihtsa inimese eksitamiseks mõeldud sõnad olidki. Kokkuvõttes: ­valitsus on olnud vastutustundlik.

Ratas oli usutav. Selles küsimuses ei hakanud kriitika külge.

See oli ka Ratase ja Keskerakonna jaoks oluline küsimus – nende suur lugu oli ju see, et saavad küll valitseda ka teised, mitte ainult need, kes mituteist aastat riiki oma käe järgi olid sättinud. Suure loo õnnestumiseks oli vaja näidata, et ka Keskerakond oskab hoida riigi rahanduse korras ja et meie välis- ja julgeolekupoliitika ei muutu.

Rikutud rahandus, nagu paljudes meist rikkamateski Euroopa riikides näinud oleme, tähendab, et kõike seda ei saa.

Seda kõike tõotati päevade kaupa. Paljud, sealhulgas mõnedki raevukamad skeptikud, hakkasid seda uskuma. Või vähemalt rahunesid maha.

Nüüd selgub aga, et:

a) eelmise aasta eelarve oli struktuurse puudujäägiga

b) vähe sellest, ka nominaalselt oli see 0,5% defitsiidis

c) samal ajal on jooksvateks kuludeks ära kulutatud suur osa töötukassa ja haigekassa reservidest

d) süüdi on keskvalitsus. Omavalitsused olid vastutustundlikud ega raisanud rohkem, kui neil on. Keskvalitsuse kulude kasv ilma investeeringuteta oli 12%.

e) see kõik on toimunud ajal, kui majanduskasv on väga suur ja raha tuleb eelarvesse selgelt üle ootuste.

See on hapu lugu, sõbrad.

Eesti Pank kasutas eelmisel nädalal olukorda hinnates ebaharilikult kangeid sõnu. Valitsus on ajanud majandust tormi ajal veel enam kreeni.

Riigikontrolörgi tegi jõulise avalduse. Varude söömine majandustsükli tipus tähendab suurt pihapingutamist tulevikus.

Riigi valmisolek keerulisemateks aegadeks on nüüd vilets, aga sellest hullem signaal on, et enam ei saada ka üliheade aegadega hakkama.

Eks süüdlased näevad seda nüüd valitsust kokku pannes ise ka, et polegi nagu väga midagi jagada, kui rahva rahavarudega just päris sügavikku ei taha põrutada.

Aga jagada on ju vaja. Vaja on investeerida, vaja on muuta majanduse struktuuri, vaja on aidata ääremaa omavalitsustes tasuvaid ja tootlikke töökohti luua, vaja on hoida meie inimeste lootust, et elu läheb paremaks.

Rikutud rahandus, nagu paljudes meist rikkamateski Euroopa riikides näinud oleme, tähendab, et kõike seda ei saa.

Mis tõstatab muidugi küsimuse, miks me küll sellest kõigest enne valimisi ei kuulnud. Nelja aasta pärast ootaks küll, et rahandusministeerium teeks oma rehkendused valimisaastal vabariigi aastapäevaks ära.