Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Kreeka võlakriis kümne aasta eest tundus väljapääsmatu olukorrana. Euro pidi kohe-kohe varisema. Aga siis, pikkadel unetutel öödel (või olid need isegi unetud aastad?) leidsid Euroopa Liidu juhid koos vastupunniva Kreeka endaga sobivad lahendused. Täna on Kreeka 10aastase võlakirja intress kõigi aegade madalaim.

Euroopa pagulaskriis viie aasta eest ajas nii mõnegi külma pea nii kuumaks, et siiani tõuseb suitsujutt pealaelt taeva poole. Kriisi harjal leiti aga kiiresti toimivad lahendused ja pandi pagulaste massiline vool kinni. Muide, massiimmigratsiooni hirmu õhutajate kisa kiuste oli lahenduste leidmise jämedaim ots Saksamaa ja Angela Merkeli käes.

Lõpplahendust pole muidugi veel kummalgi kriisil, aga läbimurre saavutati kiiresti.

Et asjad liikuma pääseks, oli vaja, et need oleksid enne sõna otseses mõttes kuristiku serval.

Need ei ole ühe ettevõtte ajutised raskused. See on kriis, mis on aastaid õhus olnud, hüüdnud tulles juba kaugelt, koputanud aknale, trampinud trepikojas jalgu ja kobistanud ukse taga.

Nii on see alati. Ka isiklikus, eriti aga avalikus elus.

Ja seetõttu ongi meie kliimaprobleemide teemal tühiräuskamisele keskendunud valitsuse ees hiilgav võimalus – parimal majandusaastal kisub muidu tõsiseks kriisiks, meie enda Ida-Virumaal. Eilsetel andmetel on Eesti Energia tänavu koondanud 400 energeetikut ja veel 1300 saadetakse sel aastal sundpuhkusele.

See on inimlikult väga raske mitte ainult nendele energeetikutele, kes ei leia Ida-Virumaalt enam nii tasuvat tööd, vaid see löök tabab ka paljusid teisi. Igaühe taga on ju nende pered, lähedased, kokku tuhanded inimesed. Piirkonnas, mis on nii sotsiaalselt, julgeolekuliselt kui ka kultuuriliselt niigi habras.

Need ei ole ühe ettevõtte ajutised raskused. See on kriis, mis on aastaid õhus olnud, hüüdnud tulles juba kaugelt, koputanud aknale, trampinud trepikojas jalgu ja kobistanud ukse taga.

Juba ammu on kõigile teada, et me vajame põlevkivienergeetikast väljumise plaani. Sellist, mis otsiks ja leiaks muu hulgas lahendusi ka nende Ida-Viru inimeste jaoks.

Kes meie idaeuroopalikud veidrused-kemplused kõrvale jättis ja Euroopa Parlamendi valimisi Euroopa tasemel jälgis, märkas kindlasti, kui tähtsal kohal olid kliima- ja keskkonnateemad kõigi valimistel võitnud jõudude jaoks. See, et meie siin millegipärast ainult euroskeptikutest ja kohalikest euroõõnestajatest räägime, on meie hetkekiiks. Euroopas jäävad nad suurest mängust kõrvale. Seal räägitakse hoopis muudest teemadest ja esmajoones sellest, kuidas kliimakriisile tuleb senisest jõulisemalt reageerida.

See tähendab, et meie tohututes kogustes õhku paisatav süsihappegaas ei lähe enam kunagi odavamaks. Me võime ju süüdistada Venemaad meie energeetika ummikusse ajamises, aga tegelikuks põhjuseks on ikkagi see, et me ise ülearu palju saastame ja nii edasi minna ei saa. Venemaa osa Eesti Energia hädades on tühine. Vene elekter, muide, nagu ütleb Eleringi juht Taavi Veskimägi intervjuus Ekspressile, saastab oluliselt vähem kui Eesti oma.

Valitsustel on olnud hea teeselda hoolimist ja toetust, aga tegelikku plaani, kuidas me kohaneme sellega, et põlevkivi ahju ajamine peagi lõppema peab, pole ikkagi tehtud.

Ehk seekord siis tänu heale kriisile jõuame lõpuks päriselt tegudele? Ja mitte asendustegudele, nagu massiline puidu põletamine, mis ühtki probleemi tegelikult ei lahenda.