Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Pariisi Jumalaema kiriku põlemine oli šokk. See oli niisugust tüüpi sündmus, mida nähes ei taha oma silmi uskuda. Seda tüüpi sündmus, mille puhul jääb täpselt meelde koht, kus sa olid, kui uudisest teada said, ning meelde jäävad ka sellega kaasnenud ehmatus ja segadus.

Meie seas pole enam kedagi, kes mäletaks uppumatuks kuulutatud Titanicu hukku, aga palju on neid, kes mäletavad detailselt, kus ja kuidas nad kuulsid Estonia hukust, kus jälgisid New Yorgi WTC kaksiktornide varisemist või pronksiööd. Kõik need olid väga erakordsed tragöödiad, mille puhul mõistus tükk aega keeldus toimunut tegelikult mõistmast.

Selline hoomamatu tragöödia nagu suurtulekahju ühes Euroopa kultuuri pühapaigas, ühes maailma tuntumas katedraalis saab osaks vähemalt kogu läänemaailma kollektiivsest mälust. See on jagatud šokk, mis ei unune.

See ühendab meid mitte ainult prantslastega, vaid ka portugallastega, sakslastega, ilmselt ka mehhiklaste ja peruulastega. Kõik nad vaatasid kaadreid Pariisist samasuguse uskumatuse ja jahmatusega.

Küllap paljud hõõrusid silmi ja küsisid kõrvalseisja käest üle, kas nende silmad näevad sama. Või vähemalt oleks tahtnud küsida.

Päriselus juhtub aga ikka ja jälle, et mingi sündmus langeb väljapoole meie piiratud ettenägemisvõimet, rabab meid ootamatult ja karmilt. Šokeerib. Näitab, kui väikesed, haprad ja jõuetud me oleme.

Ja küsida oleks tahtnud veel, kuidas selline hirmus õnnetus ikkagi võimalik on. Kuidas ometi ei saanud sellele kohe piiri panna? Kuidas see nii mastaapseks katastroofiks sai areneda?

Võib oletada, et seal kirikus on olemas tuletõrjesüsteemid, hoiatusvahendid, kindlasti on tuleohutusega aastate jooksul põhjalikult tegeletud. See, et tuhandete lahtiste küünaldega ja hoogsate ehitustöödega ajalooline maja on tuleohtlik, ei tule ju kellelegi üllatusena. On nii inimlik mõelda, et need süsteemid peavad ju ometi olema piisavad ning midagi väga hullu ei saa ju ometi juhtuda!

Samamoodi tahame mõelda, et tänapäeva laevad on uppumatud. Kuni upub Costa Concordia.

Me tahame mõelda, et tuttuued lennukid on tuhat korda kontrollitud ja igale süsteemile on varusüsteem. Ja siis kukuvad Boeing 737 MAX 8-d lihtsalt alla.

Me tahame mõelda, et turvapadjad ja -vööd, tulekustutid, suitsuandurid, sprinklerid, kindlustuslepingud, ohutussaared, päästevestid, rahulepped, regulaarsed sildade ja tunnelite kontrollimised, tugevusarvutused, redelite kasutamise juhendid, signaalraketid ja oluliste lepingute artikkel viied hoiavad meid õnnetuse korral elus või õigemini hoiavad õnnetused üldse ära. Ja kuna me nii väga tahame seda uskuda, siis me muidugi usumegi.

Päriselus juhtub aga ikka ja jälle, et mingi sündmus langeb väljapoole meie piiratud ettenägemisvõimet, rabab meid ootamatult ja karmilt. Šokeerib. Näitab, kui väikesed, haprad ja jõuetud me oleme.

Tekitab aukartust.

Ja ühendab.

Soovime kõigile pariislastele ja prantslastele hinge- ja kätejõudu, et see võrratu kunstiteos kiiresti üles ehitada.