Sulev Vedler Foto: Jaanus Lensment

Mart Helme tuletas seda meelde nädalavahetusel EKRE suvepäevadel: „Enam-vähem sada päeva tagasi kuulutas keegi välja sada vihavaba päeva.“

Kas tõesti kardab suure partei juht riigipead, kasutades tema kohta sõna „keegi“? Inimesed käituvad tavaliselt sel moel siis, kui nad mõnest asjast või nähtusest aru ei saa või kedagi pelgavad. Seetõttu räägitaksegi võsavillemitest, pahadest päevadest ja mustanahalistest. Isegi „Kääbikus“ tarvitas võlur Gandalf sõna „Keegi“, kui ta rääkis päkapikkudele hiiglasekasvu Beornist, kes oskas öösiti julmaks karuks muutuda. „Te peate hoolega ette vaatama, et te teda ei pahanda, muidu juhtub veel tont teab mis,“ õpetas võlur.

Aeg-ajalt tabasin end mõtlemast, et kas midagi sarnast kogesid 18. sajandi pärismaalased, kui nende juurde džungli sügavusse saabus kaugelt maalt maadeuurija.

Helme kurtis ka, et „meie vastu töötab kogu meedia“. See pani mind veelgi enam imestama. Mina küll ei tööta ajakirjanikuna EKRE vastu. Ma töötan sõltumatus ajalehes, mis tähendab, et me ei sõltu ühestki poliitilisest liikumisest. Eesti Ekspress pole ühegi partei poolt ega vastu. Meie ülesanne on kirjeldada elu kogu tema värvikirevuses.

Vastupidi: kevadel EKRE-meediast kirjutades ühinesin isegi Facebookis eksisteeriva EKRE Sõprade Klubiga. See on kinnine grupp, mille „adminide“ sekka kuuluvad partei juhtivtegelased Jaak Madison ja ­Monika Helme. Grupis liikunud mõtteavaldusi oli huvitav lugeda, sest valdava osa mu sõpruskonnast moodustavad teistsuguse mõtteviisi ja huumorimeelega inimesed. Aeg-ajalt tabasin end mõtlemast, et kas midagi sarnast kogesid 18. sajandi pärismaalased, kui nende juurde džungli sügavusse saabus kaugelt maalt maadeuurija. Aga pärast eurovalimisi tegin ilmselt vea, sest küsisin grupist abi ühe loo tegemiseks. Mind huvitas, millega seletab säärane EKRE ajutrust Urmas Paeti erakordselt suurt häältesaaki. Järgmisel hommikul olin grupist eemaldatud.

Aga see pole ainus säärane juhtum. Üritasin äsja vaadata, mida valitsus teha soovib. Aga kui klõpsate valitsuse veebiküljel alajaotuse „Kaasamine ja osalemine“ kaudu valitsuse tegevuskavale, siis ilmub ekraanile kiri: „Ligipääs keelatud. Sul puudub õigus antud lehte vaadata.“ Miks peaks valitsus kodanike eest oma tegevuskava varjama, on mulle tõsiselt arusaamatu.

Aga nii need asjad tänapäeval käivad. Ka eelnõude infobaasi pääseb ID-kaardiga sisse logides. Kohe näha, et inimeste kaasamine riigi tegemistesse on mugavamaks tehtud (see on iroonia).

Tagasi saja päeva juurde. Jüri Ratase head tuttavad räägivad, et millalgi eelmise aasta lõpus lõi võim talle pähe. Sõbrad tegid pärast valimisi talle ka selgeks, et ainus võimalus valitsejana jätkata on võtta kampa EKRE. Keskerakonna peaideoloog Tanel Kiik kasutab siinkohal sõnapaari „parlamendi matemaatika“. Ilma EKREta poleks Keskerakonna võimuliidul nii palju hääli, et Ratas saanuks jätkata peaministrina.

Aga parlamendi matemaatika ei andnud ­oodatud tulemust, sest kaabud võtsid valitsemise üle.

Jüri Ratase valitsusel on viis ametlikku eesmärki.

1. Peresõbralik Eesti.

2. Sidus ühiskond.

3. Teadmistepõhine majandus ja elukestva õppe arendamine.

4. Tõhus valitsemine.

5. Turvaline ja kaitstud riik.

Millist neist täitis valitsus siis, kui EKRE eestvedamisel kiirkorras alkoaktsiisi alandas, on mulle samuti arusaamatuks jäänud.

Siseminister Helme käis välja ka „korra majja löömiseks“ segasevõitu kava võõrtööjõu tarvitamise kohta. Ülejäänud EKRE tegevus on olnud sarnane räuskamine, mida nägin EKRE Sõprade Klubis. Saja vihavaba päeva asemel ­saime sada vihast päeva. Kõige selle tulemuseks on mainekahju Eestile, nagu ütles Kristen Michal.

Kvoodipõgenike koju saatmisest, mida EKRE pikka aega valjuhäälselt nõudis, pole aga enam juttu tehtud. Kuhu see lubadus jäi? Kas neegrid sõid mõnel ministril munad ära?

Keskerakond pole saja päevaga teinud suurt midagi. Tema peamine häälemagnet – erakordne pensionitõus – kukkus kohe kokku. Ratas on paistnud silma hoopis vabandajana, kusjuures osa neist vabandustest on toimunud silmast silma, kõrvast kõrva, ilma avaliku tähelepanuta. Aga peaminister ei peaks vabandama teiste pattude eest.

Isamaa teise pensionisamba reformi osas valitseb segadus.

Huvitav, milline on seis 14. novembril, kui valitsusel peaks täituma 200 päeva?