Sõna on vaba, ütles meile presidendi pusa.
See on tähtis sõnum. See peab kaikuma kõigi sõnavõtjate, Eesti pärast muretsejate, ka ajakirjanike peades, kui nad oma tööd teevad. Ei tohi lasta end mõjutada isiklikest rünnakutest, ähvardamisest, mõnitamisest ega tõeväänamisest!
Paraku ei ole need rünnakud ja õiendamised suurim oht vabale sõnale.
Suurim oht on see, kui sõna kaotab oma tähenduse.
Koos sellega visiseb sõnadest välja ka nende tegelik jõud.
Paljud tähtsad ja kaalukad sõnad ongi juba muutunud millekski muuks – farsiks, mingiks haledaks ja ligaseks paranoiamaiguliseks nartsuks, mida siis edasi-tagasi pillutakse. Nad ei tähista enam midagi.
See on olnud ühe valitsuserakonna plaan algusest peale. Ei pea hakkama jälle üles lugema, kuidas on mõne aastaga täpselt vastupidiseks püütud väänata mõisteid nagu „vabadus“, „suveräänsus“, „avatus“, „inimõigused“, „väärtused“, „rahvuslus“, „avalik debatt“, „demokraatia“, „euroopalikkus“ ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Aga nii lihtsalt muidugi sõna ei tapa.
Palju tõsisema hoobi sõnade kaalule on viimastel kuudel andnud peaminister Jüri Ratas. Tema on see, kellega vastutus algab ja lõpeb. Tema käes on erakordselt suur sümboolne võim, tema otsustab, kas sõnad maksavad midagi või on need kõigest kume tünnikõmin.
Jüri Ratas on otsustanud, et tema sõnad olgu... eimiski.
„Meie EKRE väärtustega koostööd ei tee.“ Just seda tema juhtimisel Keskerakond ju teeb.
„Me ehitame sidusat ühiskonda.“ Millegipärast on ühiskond aga häiritum ja lõhestatum kui kunagi varem, võrdselt vasakul ja paremal, võrdselt eesti ja vene peredes.
„Solvamisel, mõnitamisel ja vastandumisel ei ole Eestis kohta.“ Ja ometi on sel igapäevaselt koht tema enda valitsuses, tema enda kõrval, tema valitsuse pressikonverentsil. Mart Helme suu on valitsuse suu, on Jüri Ratase suu.
„Eesti välispoliitiline kurss ei muutu.“ Tõesti? Kas see, et ühtäkki tekkisid meil valitsuse tasandil territoriaalsed nõudmised Venemaale, on ikka see, mida oleme 28 aasta jooksul lubanud oma NATO liitlastele? Kas see, et Eesti valitsuse(rakonna) huvides on ühtäkki nõrk ja ebastabiilne Euroopa, on ikka olnud meie „muutumatu kurss“?
„Me väärtustame tugevaid liitlassuhteid.“ Kellega täpsemalt, küsin, vaadates Marine Le Peni kulgemist läbi pealinna Jüri Ratase koalitsioonikaaslaste kõrval. Või siis, kui kuulan, kuidas valitsuse liikmed sõimavad räigelt Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia juhte ning sajatavad Euroopa Liitu. Nagu me kõik teame, ei küsi seda enam ainult meie siin. Seda küsivad ka needsamad liitlased. Nii saatkondades, pealinnades kui ka suurimate meediaväljaannete külgedel.
„Aga koalitsioonileppes ju midagi sellist ei ole.“ See Keskerakonna (ja Isamaa) korduv mantra võiks olla uue, Surnud Sõnade Eesti ametlik lipukiri. Koalitsioonileppes on, tõsi küll, igasuguseid sõnu, aga need on Jüri Ratase sõnad – kurvad, hallid, mõtteta, katteta, jõuta ja tähenduseta, vaevu veel hinge vaakuvad sõnad.
Nagu ütles EKRE esimees eilses „Delfi tööintervjuus“ ühe olulisema lause kohta ses õnnetus dokumendis: „Koalitsioonilepe võib seda rääkida, aga põhimõtteliselt on koalitsioonis ka kokkulepe, et kui konsensust mingis küsimuses ei saavutata, siis neid samme ei astuta. Kui meie konsensust ei anna, siis neid samme ei astuta!“
Valijad ei ole lollid ja Keskerakonna toetus on kukkunud valimiseelse ajaga võrreldes ligi 10 protsendipunkti.
Sest inimesed tahavad sõnu tagasi.
Nad tahavad, et neile olulised sõnad taas tähendaks midagi.
Nad ei taha, et sõnad sureksid.
