Tiit Blaat

Eile avaldas Transparency International oma iga-aastase raporti korruptsioonitajumisest. Raport reastab kõik maailma riigid selle järgi, kui palju sealsed inimesed korruptsiooniga kokku puutuvad.

Eesti inimestele võib seda lugedes ainult õnne soovida.

Õigupoolest peaksime Tallinna lauluväljakule kogunema, kätest kinni võtma ja üksmeeles rõkkama, nii et laulukaar väriseb. Seejärel võiksime võtta ühte pikka rahvuslikku rivvi, et kallistada ja musitada ükshaaval läbi kõik meie poliitikuid. Ka riigiametnikele on põhjust tunnustavalt õlale patsutada. Mõnele neist võiksime koleda Kalevipoja asemel püstitada Tallinna lahte isegi hiiglasliku pronksist või miks mitte lausa kullast ausamba.

Ida-Euroopas pole riiki, kus oleks Eestist vähem korruptsiooni.

Kogu Euroopa Liidus on ainult 9 riiki (28st), kus olukord on Eestist parem. Maailma mastaabis on Euroopa Liit muidugi kõrgliiga.

Eesti on maailma kõige „puhtamate“ riikide pingereas tõusnud 18. kohale. Kõige korruptsioonivabamate riikide – Taani, Uus-Meremaa, Soome, Singapuri ja Rootsi tasemele jõudmiseks tuleb veel pingutada, aga senine suund on meil kahtlemata õige.

Tänavu parandasime oma kohta taas. Paar aastat tagasi olime viis kohta tagapool. Kuulume paarikümne riigi sekka ligi kahesajast, kes on oma näitajaid viimase kümne aasta jooksul selgelt parandanud.

Samal ajal leidub meie Euroopa liitlaste seas rida neid, kelle juures on olukord tuntavalt halvenenud. Näiteks Ungari ja Malta.

Tänavu põrutasime mööda ka Ameerika Ühendriikidest (22. koht), kus viimastel aastatel on olukord samuti halvenenud.

Meist tahapoole jäävad Prantsusmaa (21. koht), Hispaania (41), Itaalia (53). Nõukogude saatusekaaslastest ei hakka rääkimagi – Armeenia leiame 105. kohalt, Moldova positsioon on 117 ja Venemaal 138.

Ja ometi on väga paljudel tunne, et meid valitsevad vargad. Kes poleks kuulnud käibekujutelma, et poliitilist eliiti paneb liikuma vaid ahnus ja omakasu ning et nende pikad, kõverad ja alati enda poole suunatud küüned on aasta ringi kriginal kraapimas meie niigi kuivetunud riigikassat? Usaldus avalike institutsioonide, nagu valitsuse, riigikogu või erakondade suhtes on stabiilselt väga väike.

Kipubki nii olema, et korruptsiooni on demokraatlikus maailmas üha vähem, aga juttu sellest ja ajakirjanduse tähelepanu teemale on üha rohkem. Kuigi kajastamine aitab tegelikku korruptsiooni välja juurida, loob see ikkagi paljudele moonutatud pildi riigi juhtimisest ning toidab pettumust kogu demokraatlikus valitsemiskorralduses.

Seda pettumust on tänaseks väga palju saanud. Sellepärast ongi vahel hea vaadata rahvusvahelisi uuringuid ja edetabeleid, et minapilt taas vähe sirgemaks keerata. Ja selle käigus praegusel juhul tunnistada, et ei, meid ei valitse ainult vargad või reeturid ning ei, seadused ei sünni vaid sellepärast, et keegi kusagil on oma räpaseid tuhandeid luhvtitanud.

Paraku kehtib endiselt praegu ja tulevikuski tõsiasi, et ühest mädamunast piisab kogu omleti rikkumiseks.