Mõnikord on raske jääda demokraadiks. Uskudes siiralt, et demokraatia on ülim, paindlikem, kohanevaim, rahumeelseim, inimsõbralikem kõigi (just nimelt – kõigi!) inimajaloos proovitud valitsemisvormide seas, tekib ikka hetki, kui tahaks demokraatia lihtsalt mõneks ajaks välja lülitada.

Selline hetk on ka praegu.

Reklaamid, loosungid, lõputult korduvad jututeemad – see kõik on valimiskampaaniate magusam ja mängulisem osa. Paljudel kallitel kaasmaalastel viskab juba nende peale pildi mustaks ja veri tõuseb pähe. Kahju neist inimestest, aga pole parata, need kõik käivad asja juurde ja on vajalikud. Võiks ikkagi ära kannatada, sest need reklaamid pole sugugi halvim, mis demokraatial meile sel tundlikul ajal pakkuda on.

Halvim on hüsteeriline atmosfäär, mis paratamatult moodsa valimiskampaaniaga kaasneb ning mis iga uue valimisega üha pikemaks venib. Praegune valitsus, mis on teadlikult ja avalikult juba rohkem kui aasta enne valimisi „riigiehitamise pausi peale pannud“ (Jevgeni Ossinovski sõnad jaanuaris), tagas sellega meile rohkem kui aasta kestva ja päevhaaval üha hüsteerilisemaks tõmbuva vaimse keskkonna.

Poliitikute omavaheline suhe ja nende suhe oma valijatega meenutab sel ajal sügavas kriisis abielupaari. Teate küll – igast sõnast, liigutusest, mõttest võib tõusta pidurdamatu tüli­orkaan. Mööda tuba kõnnitakse ringi, otsides vigu, millele kallale karata. Mõni asi, mis palju aastaid on ühtmoodi käinud, paneb äkki näägutama, suuri silmi tegema, kiledal häälel sõimama.

Praegu karjume üksteise peale seoses teemaga, kas Eesti võiks liituda ÜRO mittesiduva rändeleppega. Leppega, mille sündi me usinasti ja mitme valitsuse ajal panustanud oleme ning millesarnaseid (kas otsuste või muude ÜROs (enamasti) ühehäälselt heaks kiidetud dokumentidena) me igal aastal kümnete kaupa vastu võtame.

Aasta tagasi, detsembris, näiteks võtsime ühe päevaga vastu 53 otsust ja 4 otsuse-eelnõu, millega muuhulgas kutsusime maailma riike üles tuumarelvast loobuma.

Kus olid siis meie suveräänsusekaitsjate silmad! Aga mis siis, kui Eesti ühel päeval tahaks oma väikest ja visa tuumaraketti kokku kõpitseda? Mis siis saab?! Siis oleme käsist-jalust seotud ja ilma oma kallist suveräänsusest.

Poliitikute omavaheline suhe ja nende suhe oma valijatega meenutab sel ajal sügavas kriisis abielupaari.

Eesti on üks maailma kõige integreerunumaid riike, me kuulume lugematusse hulka rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Kõik need võtavad vastu otsuseid, sõnastavad poliitikaeesmärke, lepivad kokku ühises käitumises, lahendavad ühiseid kriise. Kõik see on meid teinud ainult suveräänsemaks, ainult tugevamaks, ainult vabamaks ja kindlamaks.

Ja neid riike, kes ei osale, ei panusta, ei tööta kaasa, on nende valik teinud isoleeritumaks, nõrgemaks, haavatavamaks ja mis peaasi, tavaliselt ka vaesemaks.

Mis on Eesti ja Armeenia või Eesti ja Moldova või Eesti ja Tadžikistani peamine vahe? Kas tõesti see, et meie oleme suveräänsusest ilma jäänud ning seetõttu õnnetud ja ohus? Või äkki ikkagi see, et oleme rahvusvahelise maailma maksimaalselt panustavad liikmed, kes just tänu sellele on arenenud kiiremini, kes on tunduvalt jõukamad, tunduvalt parema haridussüsteemiga ja elujõulisema kultuurikeskkonnaga. Ehk sisuliselt tunduvalt vabamad.

Suveräänsemad.

Igal muul ajal küsiks parlamendi liige, kes on midagi maha maganud, asjaomase ministri või ametniku käest rahulikult selgitust. Valimiskampaania ajal heidab ta aga millegipärast avalikku ruumi granaadi ja siis röögib, kui kohutav ja Eestit hävitav sõda on lahti läinud.

Ei ole sõda, ei ole ohtu.

On sinu enda valimiskampaania.

Vastik on, aga elame üle. Sest demokraatia, sellele kõigele vaatamata, on ikkagi ilmselgelt parim.

PS. MEIE LÄTI SÕPRADE SUURE JUUBELI PUHUL ON IGA EKSPRESLANE SEL NÄDALAL PUHASTVERD LÄTLANE! APSVEICAM!