Uinutavalt maheda häälega meesterahvad – millegipärast ainult mehed – räägivad, kuidas need poliitikaasjad ikka on ja mida äsjastel riigikogu valimistel osalenud erakonnad oleksid „tegelikult“ pidanud tegema.
„Isamaa probleem oli muidugi selles, et nad...“, „Keskerakond oleks kohe pidanud hakkama...“, „No sotside puhul oli kohe selge, et nad...“ ja samamoodi edasi. Kuulad seda muhedat juttu ja on tunne, nagu istuks hubases kohvikus, hoiaks käte vahel suurt ja sooja late-kohvi tassi ja vaataks aknast välja, kus tänavatel möllab tuisk. Ning uni hakkab vaikselt peale tikkuma.
Ise mõtlen, et need tagantjärele targad on imelikud mehed. Miljon dollarit vedeleb maas, aga üles ei võeta! Miks nad valimistel lakki saanud Keskerakonnale oma know-how’d varem ei pakkunud? Ma usun, et Ratas oleks olnud valmis valimisvõidu nimel oma vanad püksid ära sööma ja vanakuradi vanaemaga lepingu sõlmima. Aga ei! Nagu koer heintel – ise ei söö, aga teistele ka ei anna!
Niimoodi täidavad heietajad kalleid eetritunde ja ajavad kuulajatele kärbseid pähe. Uut infot null protsenti. Mingit tolku sellest ei ole. Ega neid süüdistada ei saa, sest nad vaid aitavad hädas olevaid saatejuhte, kellel on millegipärast vaja tingimata sama teema veel mitu korda läbi nämmutada, kuigi kõigil on sellest juba kõrini. Produtsendid ei tohiks igasugu nämmutamist eetrisse lubada, parem võiks kuulata või vaadata head muusikat.
Vene kirjanikud Ilf ja Petrov kirjeldasid oma romaanis „Kuldvasikas“ sedasorti tegelasi, keda nad nimetasid „pikeevestideks“. Need kergest valgest puuvillasest kangast vestikestega vanamehed istusid teemajas või kortermaja hoovis paplipuude varjus ja arutasid isekeskis poliitikat. Näiteks, et kas nende kodulinn Tšernomorsk peaks vabalinnaks saama.
„Nupumees on see Ratas!“ „Kaja Kallas on ka nupumees!“ ütleks üks. Ja teine kiidaks takka: „Jah, temale juba sõrme suhu ei pistaks!“
Mul on üleskutse – valimised möödas – ärge pikeeveste enam eetrisse laske! Lähme nüüd eluga edasi!
