Foto: Priit Simson

46aastane Alar on täiesti tavaline Eesti mees. Elab väikelinnas Peipsi ääres, tööl hoolitseb gaasivõrkude eest ning küpsetab pühapäeviti perele pannkooke.

37aastane Natalja on täiesti tavaline Eesti naine. Tööl hetkel ei käi, aga tütre on suureks kasvatanud ja unistab vanaemaks saamisest.

Mõlemad olid veel pool aastat tagasi suure probleemi ees. Neil on vähk, mille raviks vajas Natalja umbes 14 000 eurot ja Alar 160 000 eurot. Summad, mis on võrreldavad esimesel juhul umbes aasta ja teisel juhul 13 aasta keskmise kuupalgaga. Samas on isegi 160 000 eurot riigieelarve mõistes köömes.

Riik neid ei aidanud. Haigekassa uks oli kindlalt suletud. Alternatiivne abikäsi tuli hoopis sadadelt Eesti inimestelt: vabrikutöölistelt, õpetajatelt, kontoriinimestelt, riigiametnikelt, ettevõtjatelt jt. Igaüks annetas nii palju, kui oli jõukohane. Kes ühe euro, kes tuhat.
Alar ja Natalja elavad loodetavasti veel aastaid.

Valitsus otsib meeleheitlikult meie taskutest raha – et saaks seda natukenegi meile tagasi anda. Exceli tabel vajab täitmist. Aktsiisid on juba üle käidud, nüüd on leitud uus rahalaegas – annetuste tulumaksusoodustuse vähendamine ehk sisuliselt täiendav maksulaks heategevusele.

Riigikassa ei saa täiendavat miljonitki. Aga rahvale antakse väga nõme signaal.

Kutsusin hiljuti terve valitsuse, riigikogu, rahandusministeeriumi, maksuameti, haigekassa ja isegi kaitseväe appi vähihaigetele annetusi koguma. Ministritest reageeris esimesena rahandusminister Sven Sester, pikapeale andsid jah-sõna ka Kristen Michal, Margus Tsahkna, Rannar Vassiljev ja Marko Pomerants.

Kõik nad kogusid ühe päeva annetusi Eesti eri paigus. See polnud kerge töö. Parimasse kasti laekus veidi vähem kui tuhat eurot. Sedasi kuluks Alari jaoks vajaliku summa kokkusaamiseks pool aastat.

Annetuskastidesse pudenenud rahalt muidugi tulumaksu tagasi ei saa. Kuid ministrid veendusid ise, kui raskelt raha kokku tuleb. Vaja oleks suuremaid heategijaid, suuremaid summasid. Aga jõukaid motiveerivad maksusoodustused, mis nüüd ähvardavad drastiliselt väheneda.

Kui riik tahab eraalgatust suretada, peaks ta võtma üle ka kõik sihtasutused ja fondid, mis teevad riigi tegemata tööd. Või teistmoodi – kui ise ei tee, ärgu vähemalt teisi segagu.

Moodsa vähiravi puhul kõlab sageli kriitika, et on ebamõistlik investeerida miljoneid maksuraha surijate hingekorina pikendamisse. Alari ja Natalja puhul on hoopis teised lood, nad on täisjõus ja parimas eas inimesed, kes võivad veel tööd teha, lapsi kasvatada ja ühiskonnale midagi tagasi anda. Haigekassa pole alati võimeline rahastama isegi hästitoimivat ravi, sest poliitikud on asutuse käed sidunud.

Aga eestlane tahab teha head. Annetused peaksid olema üleüldse maksuvabad. Et saaks teha asju, millest koalitsioonileping ei räägi. Et elu läheks edasi mitte tänu riigile, vaid riigist sõltumata. Et Alar ja Natalja saaks elada.