On ka kõvemaid kivisid. Mullu 1. septembril avaldas Delfi uudise, et Järvamaal pidas politsei koolis kinni alkoholijoobes liiklusõnnetuse põhjustanud 16aastase nooruki, tema joobes ema aga sõidutas samal ajal oma teisi lapsi kooli.

Tunamullu seisis kohtu ees naine, kes jõi enne rooli taha istumist 0,7-liitrisest Bacardi rummist umbes kolmveerandi ning läks koos üheaastase tütrega autoga sõitma. Janune naine oli endale tee peale kaasa pakkinud veel ühe rummikokteili Coca-Colaga. Tõeline hiidrahn see naine! Tugevuse võrdkuju. Nõrk oleks ammu maganud.

Iseendaga kimpus inimest ei huvita, kuidas tema riik väljapoole paistab.

Eelmisel nädalal esitletud Eesti märgi tööriistakasti paneksingi esmalt Eesti inimesed, keda tuleks terveks remontida.

Esimesena võtaks ma ette alaealiste laste emad. Tuleb pahteldada kinni nende südamehaavad ja hingekriimud, et nad ei otsiks lõõgastust ega leevendust oma hädadele alkoholist; et nad vähemalt hoiduksid alkoholist ajal, kui lapsed on samas ruumis.

Emadest, kes lapse täisealiseks saamiseni ei joo alkoholi (lapse juuresolekul), võiks saada osa Eesti märgist. Olgu see maa, kus lapsed on alati hoitud, toidetud, valvatud ja kaitstud.

See pole kerge ülesanne. Mullu augustis ilmus Tallinna Lastehaigla traumapunkti statistika, et viimase viie aasta jooksul on väikelastega juhtunud õnnetuste arv Eestis suurenenud kümnendiku võrra. Peamiselt lapsed kukuvad, saavad põletada, saavad mürgistuse või satuvad autoõnnetustesse.

Eestis juhtub lastega palju rohkem õnnetusi kui mujal Euroopas. 95 protsendi ulatuses oleksid need välditavad. Kas on teada, kui palju juhtus lastega õnnetusi ajal, kui ema oli jokkis? Kellele on vaja peatäit välja magavat ema, kes ei kuule, kui tema lapsel tuleb öösel haigushoog? Või kes lohutaks last, kui öösel tuleb halb uni või hirmutunne? Tean inimest, kes lapsena käis öösiti salaja kuulamas, kas tema purjus ema süda ikka lööb.

Karskuse teema tekitab seltskonnas mõistmatust. Mis see üks klaas ikka teeb?! On tavaline, et napsust keeldujat püütakse ümber veenda. Arvatakse, et see, kes ei joo, on kas Jeesus-positiivne, peast soe või endine alkohoolik. Mis mõttes ei joo? Punane vein tekitab ju vereloomet! Väike pits brändit paneb vere käima ja aitab jalgade külmuse vastu. Ja kui enam midagi lisada pole, siis lajatatakse: sa ei toeta üldse Eesti kultuuri ja sporti! Alkoholiaktsiisist väike osa läheb ju Eesti Kultuurkapitalile.

Aga isad, küsite? Kuhu jääb võrdõiguslikkus? Kas ja miks isa võib laste nähes edasi juua?

Ei võikski. Aga kuskilt tuleb ju alustada. Ema on lapsele kõige kallim ja armsam inimene kogu maailmas, ema südamelöökidega harjus laps juba looteeas. Aga ta ei peaks kunagi harjuma ema klaasitõstmisega.