Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Kui inimene läheb paksuks, siis ise ta seda kohe ei adu. Endale tundud endiselt noor ja nõtke. Nagu Winnetou. Või Pocahontas.

Jah, võib-olla ongi midagi kuhugi kogunenud, mõtled. Aga pole hullu, tõmbad kõhu pisut sisse, vead rihma ühe augu võrra pingumale ja sukeldud ellu.

Ehmatus saabub reeglina siis, kui keegi kõrvalt ootamatult pilti teeb. Nii-öelda loomulikus olukorras. Seal pildil oleks nagu keegi teine. Appi, see pole mina! Oh issand, kui kole pilt! Ära seda küll kuhugi üles pane!

Mõned hakkavad hirmsasti võitlema pildistamise vastu. Ei, mind pildistada ei tohi! Kas saad minema siit oma aparaadiga! Kiuslik ja vastik inimene see fotograaf!

Aga tegelikult ei valeta mitte pilt, vaid valetab minapilt.

Jüri Ratase valitsus meenutab just sellises eitusfaasis äkktüsenejat või kiilanenud vanameest, kes viimast kümmet karva üle kogu pealae laiali kammib, ise raevukalt juukseprobleemi eitades ja lootes, et vast keegi ei märka.

See ei ole mingi propaganda. See ei ole mingi vastikute globaalsete liberaalide vandenõu.

Märkavad, head võimukandjad, inimesed märkavad. Ega nad päris pimedad pole.

Tänaseks on Eesti häbisse langemisest kirjutanud kümned väga mõjukad lääne väljaanded. Nii vasakult kui paremalt. Nii ärilehed kui poliitikalehed. Kvaliteetlehed. Tabloidid. Inglise keeles. Prantsuse keeles. Saksa keeles. Siin- ja sealpool Atlandi ookeani.

Eile The Guardian ja Süddeutsche Zeitung. Üleeile teised. Üleüleeile kolmandad. The Economist, Financial Times, Bloomberg, New York Times, Le Monde, Le Figaro, Frankfurter Allgemeine Zeitung, Deutsche Welle, BBC, Politico, Foreign Policy. Ja nii edasi ja nii edasi.

See ei ole mingi propaganda. See ei ole mingi vastikute globaalsete liberaalide vandenõu. See ei ole mingi materjalide ettesokutamine kodumaiste ussitajate käe läbi, et peita oma kaotusekibedust.

Sellise jutu ajamine enda õigustuseks valitsuse poolt on lihtsalt lapsik ja nõme.

Sama nõme, nagu foto valeks kuulutamine või fotograafi peale karjumine.

See on aus peegelpilt meist nii, nagu meid näevad meie lähimad liitlased. Need ei ole mingid suvalised väljaanded, kes ei saa aru, mis toimub. See ei ole mingi võigas vandenõu ega ebasobiv tuuleke, mis puhub korra ära ja siis kaob.

Need on Lennart Meri lehed.

Need, mille liiga vähest lugemist ta meie provintsipäistele poliitikutele (ja muidugi ka ajakirjanikele) ette heitis. Need, mille toel oleme aastakümnete jooksul kujundanud endale maine kui riigist, mis on ajast eest, kui riigist, mis on usaldusväärne, kui riigist, millel on maailmale anda midagi positiivset.

Selle taga on olnud Eesti rahva suur tahe, tarkus ja ennastsalgav töö. Samuti meie diplomaatide, kultuurikangelaste, ettevõtjate ja poliitikute oskus mängida suuremat mängu, kui füüsiline ramm lubanuks.

Mille nimel me ikkagi selle kõik allavett laseme?