Veidi soja ajaloost

•   Sojauba on üks kõige iidsemaid inimkonna kultiveeritavaid põllukultuure – sojaubade kasvatamise esmakirjeldus pärineb Hiinast kolmandast aastatuhandest eKr, kui 2853. a eKr kuulutas Hiina keiser Shennong pühaks 5 taime – soja, riis, nisu, oder ja hirss.

•   Ilmselt kodustati sojauba Ida-Hiinas ja Koreas juba 17.–11. saj eKr, vanimad Koreas leitud sojaoad dateeritakse radioloogiliste uuringute alusel aastatesse 1000–900 eKr. Aastatuhandeteks jäi soja kasvuareaal limiteerituks, pärast sojamassi fermentatsiooniprotsessi leiutamist levis sojauba Jaapanisse, Indoneesiasse, Filipiinidele Taisse, Malaisiasse, Nepaali jt riikidesse. Sojapiim leiab eri allikates äramärkimist juba 82. a ja tofu 220. a pKr.

•   Euroopasse jõudis soja alles 17. sajandil. Edasine levik oli tänu soja-
produktide taasavastatud kõrgele toiteväärtusele väga kiire – näiteks USA, kus sojauba oli kuni eelmise sajandi 30ndate aastateni üksnes tehniline kultuur, toodab tänapäeval 55% maailma kogutoodangust (75 miljonit tonni) ning ekspordib sellest umbes 1/3. Toodangumahult järgnevad Brasiilia, Argentina, Hiina ja India.

•   Kuigi mitmed keskkonnaorganisatsioonid, ennekõike Greenpeace ja WWH kinnitavad, et sojatootmise laienemisega hävivad Brasiilias Amazonase vihmametsad, on see pootõde – USA mullateadlasele Andrew McClungile omistati 2006 World Food Prize uuringute eest, mis näitasid, et Brasiilia viljatus Cerrado piirkonnas on samuti võimalik kasvatada sojauba.