Aedtill pärineb Vahemere piirkonnast. Eeskätt ravimtaimena kasvatati teda juba antiikajal Egiptuses, Roomas ja Kreekas. Nii roomlaste vallutusretked kui ka munkade töö kloostriaedades aitasid kaasa aedtilli levikule Euroopas. Kiiresti kogus uus taim populaarsust nii kulinaarias kui ka taimeravis ja oma valitsemisajal andis Karl Suur lausa ametliku korralduse tillikasvatuse edendamiseks. Tolleaegsetel kuninglikel pidusöömingutel pakuti ülesöömise järelnähtude leevendamiseks värskeid tillioksi ja -lehti. Aedtilli populaarsusele keskajal aitas kaasa tema kohapealse kasvatamise lihtsus ja odavus.

Üheaastane lõhnav kasvusprinter
Aedtill kuulub sarikaliste sugukonda. Miks just sinna, saab selgeks, kui silmitseda õisikut. Tegemist on üheaastase rohttaimega, millel on sprinterlikult kiire kasv. Seemnete külvist esimese saagi koristamiseni kulub kuu kuni poolteist. Tilli firmamärk on omalaadne lõhn, mis eriti hästi on tuntav otseses päikesekümbluses. Taimes on rohkelt kergelt lenduvaid eeterlikke õlisid, mis kindlustavad inimtajudele meeldiva maitse ja lõhna. Tillitaimede evolutsioonis on aroomikus kujunenud risti vastupidisel eesmärgil. Ikka selleks, et kõikvõimalikke aplaid söödikuid eemale peletada ja ennast ärasöömise eest kaitsta. Koondnimetuse eeterlikud õlid alla mahub tegelikkuses terve bukett eri ühendeid, sest neid on kõnealusest taimest tuvastatud ligikaudu nelikümmend, kusjuures maitsegi varieerub magusast põletavalt mõruni. Kindlasti tuleb rõhutada värskete lehtede vitamiinirikkust. Tillilehtedes on rohkesti askorbiinhapet, karotenoide, B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet ja flavonoide. Järelikult peitub aedtillis soodne looduslike antioksüdantide varamu.
Tegemist on suhteliselt universaalse maitsetaimega, mis kõlbab nii aedviljatoitude, sealhulgas keedukartulite, kui ka mitmesuguste liharoogade, sealhulgas kala ja koorikloomade maitsestamiseks. Edukalt sobitub till soojadesse ja külmadesse kastmetesse, määrde- ja kodujuustudesse, munatoitudesse ning salatitesse. Tavaliselt kasutatakse peeneks hakitult tilli noori võrseid ja lehti. Kuumtöötluse korral tuleb till lisada toiduvalmistamise lõpus. Kõnealuse maitsetaime universaalsus avaldub selleski, et tilli võib kohata väga paljudes klassikalistes maitsetaimede segudes. Lähis-Idas maitsestatakse temaga pilaffi ja viinamarjalehtedest tehtud roogasid. Lausa kohustuslik lisand on till näiteks kurkide konserveerimisel, kuid siin eelistatakse hoopis puitunud varsi koos õisikute ja seemnetega. Tilliseemneid lisatakse pagaritoodetele, alkohoolsetele jookidele, marinaadidele ja teesegudele.

Varud tallele
Ehkki potitaimena on värske aedtill meil peagu aasta läbi müügis, saab seda ka mitmel viisil säilitada. Maitseainena saab kasutada kogu taime maapealset osa. Kõige lihtsam, ent mitte parim hoidistamisviis on soolamine, paraku vaesestab see tilli toitainelist koostist, muudab maitset ja seab kasutuspiiranguid. Tunduvalt otstarbekam on aedtilli külmutada. Selle säilitusviisi korral jäävad alles nii maitsetaime aroom kui ka bioväärtus peagu täielikult. Enne külmutamist tasub till peeneks hakkida ja hoolikalt mahutada õhukindlasse pakendisse. Ühe viisina soovitatakse peenestatud tillilehti külmutada koos veega maitserohelise jääkuubikutes. Kõige vanem säilitusviis on loomulikult kuivatamine. Kuivatada tasub soojas, õhurikkas ruumis, kuid mitte mingil juhul otsese päikesevalguse käes, sest valgus ja liigne soojus soodustavad aroomainete lendumist või lõhustumist. Eksootilistest talletusviisidest on levinud tilli säilitamine kas äädikas või isegi toiduõlis. Viimastel juhtudel jagab maitsetaim lahkelt oma väärtusi ka säilekeskkonda.