23.05.2008, 00:00
Aedtill – tänuväärselt mitmekülgne maitsetaim
Millised oleksid hea maitsetaime tunnused? Aedtilli häid omadusi tutvustab Urmas Kokassaar.
Aedtill pärineb Vahemere piirkonnast. Eeskätt ravimtaimena kasvatati
teda juba antiikajal Egiptuses, Roomas ja Kreekas. Nii roomlaste vallutusretked
kui ka munkade töö kloostriaedades aitasid kaasa aedtilli levikule
Euroopas. Kiiresti kogus uus taim populaarsust nii kulinaarias kui ka
taimeravis ja oma valitsemisajal andis Karl Suur lausa ametliku korralduse
tillikasvatuse edendamiseks. Tolleaegsetel kuninglikel
pidusöömingutel pakuti ülesöömise
järelnähtude leevendamiseks värskeid tillioksi ja -lehti.
Aedtilli populaarsusele keskajal aitas kaasa tema kohapealse kasvatamise
lihtsus ja odavus.
Üheaastane lõhnav
kasvusprinter
Aedtill kuulub sarikaliste sugukonda. Miks
just sinna, saab selgeks, kui silmitseda õisikut.
Tegemist
on üheaastase rohttaimega, millel on sprinterlikult kiire kasv. Seemnete
külvist esimese saagi koristamiseni kulub kuu kuni poolteist. Tilli
firmamärk on omalaadne lõhn, mis eriti hästi on tuntav otseses
päikesekümbluses. Taimes on rohkelt kergelt lenduvaid eeterlikke
õlisid, mis kindlustavad inimtajudele meeldiva maitse ja lõhna.
Tillitaimede evolutsioonis on aroomikus kujunenud risti vastupidisel
eesmärgil. Ikka selleks, et kõikvõimalikke aplaid
söödikuid eemale peletada ja ennast ärasöömise eest
kaitsta. Koondnimetuse eeterlikud õlid alla mahub tegelikkuses terve
bukett eri ühendeid, sest neid on kõnealusest taimest tuvastatud
ligikaudu nelikümmend, kusjuures maitsegi varieerub magusast
põletavalt mõruni.
Kindlasti tuleb rõhutada
värskete lehtede vitamiinirikkust. Tillilehtedes on rohkesti
askorbiinhapet, karotenoide, B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet ja
flavonoide. Järelikult peitub aedtillis soodne looduslike
antioksüdantide varamu.
Tegemist on suhteliselt universaalse
maitsetaimega, mis kõlbab nii aedviljatoitude, sealhulgas
keedukartulite, kui ka mitmesuguste liharoogade, sealhulgas kala ja
koorikloomade maitsestamiseks. Edukalt sobitub till soojadesse ja
külmadesse kastmetesse, määrde- ja kodujuustudesse,
munatoitudesse ning salatitesse. Tavaliselt kasutatakse peeneks hakitult tilli
noori võrseid ja lehti. Kuumtöötluse korral tuleb till lisada
toiduvalmistamise lõpus.
Kõnealuse maitsetaime
universaalsus avaldub selleski, et tilli võib kohata väga paljudes
klassikalistes maitsetaimede segudes. Lähis-Idas maitsestatakse temaga
pilaffi ja viinamarjalehtedest tehtud roogasid. Lausa kohustuslik lisand on
till näiteks kurkide konserveerimisel, kuid siin eelistatakse hoopis
puitunud varsi koos õisikute ja seemnetega.
Tilliseemneid
lisatakse pagaritoodetele, alkohoolsetele jookidele, marinaadidele ja
teesegudele.
Varud tallele
Ehkki
potitaimena on värske aedtill meil peagu aasta läbi müügis,
saab seda ka mitmel viisil säilitada. Maitseainena saab kasutada kogu
taime maapealset osa. Kõige lihtsam, ent mitte parim hoidistamisviis on
soolamine, paraku vaesestab see tilli toitainelist koostist, muudab maitset ja
seab kasutuspiiranguid. Tunduvalt otstarbekam on aedtilli külmutada. Selle
säilitusviisi korral jäävad alles nii maitsetaime aroom kui ka
bioväärtus peagu täielikult. Enne külmutamist tasub till
peeneks hakkida ja hoolikalt mahutada õhukindlasse pakendisse. Ühe
viisina soovitatakse peenestatud tillilehti külmutada koos veega
maitserohelise jääkuubikutes.
Kõige vanem
säilitusviis on loomulikult kuivatamine. Kuivatada tasub soojas,
õhurikkas ruumis, kuid mitte mingil juhul otsese päikesevalguse
käes, sest valgus ja liigne soojus soodustavad aroomainete lendumist
või lõhustumist. Eksootilist
est talletusviisidest on levinud tilli säilitamine kas äädikas
või isegi toiduõlis. Viimastel juhtudel jagab maitsetaim lahkelt
oma väärtusi ka säilekeskkonda.