Ajalugu puges veiniklaasi

Livio Felluga veinilugu on viis põlve tagasi alanud peresaaga, kui Fellugad alustasid Austria-Ungari kuningriigi aegu viinapuude kasvatamisega Horvaatia aladel Istrias. Friulisse koliti ümber kahe maailmasõja vahelisel ajal ja veinimaja ametlikuks loomise aastaks sai alles 1956, kui Livio Felluga sai oma esimese 28 hektari suuruse maatüki omanikuks Rosazzos. Trotsides aega, mil enamasti oli kombeks maalt linna kolida ning ränk maatöö oli põlu all, ergutas ta oma tegemistega ümbritsevaid külainimesi ning ei hoolinud paljulubavast linnatulede särast.

See on ka lähisuhete lugu, sest kui meile tundub Itaalia ühendatud perekond olevat reeglipärane rahvuslik nähtus, ei ole see tegelikkuses kaugeltki nii. “Omaette eesmärk on see siiski,” arvab Fellugade peresõber ja kolleeg Paola Antonaci,kes hiljuti käis ka Tallinnas. “Sellised pered, kus põlvkonniti on õnnestunud oma teadmisi ja kogemusi vahetult samal ala edasi anda, on siiski erilised. Livio Felluga peres on tänase tegevpõlvkonna igal mehel-naisel olemas oma spetsiifiline huvi ja seotus veinimajaga. Pärast aastatepikkust oma aia loomist ning uue põlvkonna, Maurizio, Andrea, Filippo ja Elda kaasamist veinitegemisse on viinamarjaaedade kasv Livio aegade 28 hektarilt 135 hektarile olnudki üldse võimalik.”

Vaese pinnase rikkad veinid

Tegemist on väiketootjaga, kelle veine armastavad kõigepealt itaallased ise. Magusalt lillelõhnaline, kuid soolakalt mineraalne Chardonnay-marjast IGT vein Shàrjs Ribolla Gialla delle Venezie on üks õnnestunud maitsete täistabamustest – 70% toodetud veinist müüakse ainuüksi kodustelt veiniriiulitelt kibekiiresti ära. “Kuid hoolimata oma edust rohketel veinidegusteerimistel ja kuulsusest omal maal kui parima Itaalia veini tootja (seda tiitlit kannab Terre Alte),” ütleb Paola, “on Fellugad siiski piisavalt uhked saavutatu üle, et keskenduda endiselt vaid kvaliteedile.” Aastas toodab see maja kõigest
650 000 – 700 000 pudelit veini! Livio Felluga aiad asuvad kõik DOC-piirkondades: Colli Orientali del Friulis (Rosazzo) ja Collios. Rosazzos kasvavad sellised teada-tuntud sordid nagu Pinot Grigio, Sauvignon, Pinot Bianco, aga ka kohalikud marjad, nagu Tocai Friulano, Refosco dal Peduncolo Rosso ja Picolit. Viimased kolm marjasorti on Felluga veinide loomise tähelepanu keskpunkt oma erilisuse ja asendamatuse pärast. Neist marjadest ja vaid parimatest vagudest korjatuna valmivad valgetest Terre Alte ja punastest Sossò ning uuema põlvkonna veinid Shàrjs ning punane Vertigo. Viimastes veinides on suund võetud värskema tamme kasutamise poole, need on oma loomult pisut ägedamad, agressiivsema tanniiniga, ja endiselt rikkalikud ning mineraalsed.

Maitselt kompleksne ja kihilise olemisega Terre Alte on segu Tocai Friulanost, Pinot Biancost ja Sauvignonist. Vein on tammevaadis küpsenud kuni 14 kuud ja veel pudeliski vähemalt 1–2 aastat, et saavutada oma parim: kiht kihi haaval on maitseis tunda pähkleid, virsikuid, värskelt tärganud võilille, kõik see muutub õliselt küpseks ning siis veidi aja pärast mineraalseks, tärkab uuesti erksalt sidruniseks ja areneb siis magusalt puuviljaseks. Veini toodetakse vaid 20 000 pudelit ning marjad on kõik pärit Rosazzo aiast. “See on ehe slow food-vein, mis kannab endas itaallaste kommet nautida toiduga alati ka klaas veini,” märgib Paolo.

Sossò on segu Refosco del Peduncolost, Merlot’st ja Pignolost. Proovime 2001. aasta r iserva’t, sel ajal muudeti sellegi veini stiili. Nüüdne maitse on palju tanniinisem, kuid ometi on vein pehme ja silitav, ploomine ja mustsõstrane ning natuke maasikane, täidlane ja jõuline, ning marjamaitsed figureerivad kõik järgemööda järelmaitses uuesti.

Lõpetuseks jääb vaid öelda, et Friuli on Aadria mere ja Alpide vahel asuv veiniilma põnev piirkond, spetsiifilise kliima ning unikaalse pinnasekoostisega. Konstantsete briiside hallata Rosazzo ala on suvel, juulis-augustis soe (kuni 30 kraadi), kuid muul ajal aastast Paola arvates külm nagu Eesti, jahe ja tuuline. Pinnas on siin muu põllumajanduse jaoks väga vaene, kuid mitte viinapuule, mille juured looklevad peamiselt liivakivist ja merglist kiviklibu vahel trügides pikalt alla alumiste niiskemate kihtide poole, andes veinile seda omalaadselt õhkuvat mineraalsust, mida pole sarnasel kujul mitte üheski teises veinis.