Artišokk alandab kolesteroolitaset ja korrastab ainevahetust
Ravimtaimena tundsid seda toredat kihilist köögivilja nii iidsed egiptlased, kelle templitest on leitud taime kivisse raiutud kujutisi, kui söömisorgiatele pühendunud antiikse Rooma ülikud, kes oskasid seda ohaka sugulast kõrgelt hinnata kui seedimist soodustavat hõrgutist. Taime looduslikuks päriskoduks arvataksegi olevat Põhja-Aafrika või Lõuna-Euroopa alad, kus leidub nüüdisajalgi metsikult kasvavaid isendeid.
Artišoki raviomadused on ka tõestust leidnud ja mitmes vallas. Vahest tuntuim on artišokis leiduvate ühendite soodne mõju maksatalitlusele. Artišoki söömine soodustab sapisünteesi ja selle eritumist sapipõiest ning tõhustab rasvase toidu seedumist, samuti ergutavad taimes leiduvad kergelt mõrkja maitsega ühendid seedeensüümide eritumist. Võtmeühendiks nende talitluste puhul on tsünariin. Rasvade ainevahetuse korrastajana on artišokist valmistatud preparaatidel ka mõningane kolesterooli üldtaset langetav toime. Teise väärtusliku ühendina sisaldab korvõieliste perre kuuluv artišokk inuliini. Tervislikus toitumises käsitletakse inuliini prebiootikumina, mis sissesöödult soodustab inimese seedekulglas tervisele soodsalt mõjuvate piimhappebakterite paljunemist. Et fruktoosijääkidest koosnev inuliin mõjutab seedimisjärgselt ka suhteliselt aeglaselt ja mõõdukalt veresuhkru taset, siis on seda ühendit kasutatud ka suhkurtõbiste menüüs. Tasub teada sedagi, et artišokk soodustab organismist liigse vedeliku väljutamist ehk teisisõnu toimib loodusliku diureetikumina. Samuti on artišoki koostisest leitud antioksüdandina toimiv tsinargiin, mis ohjab liigseid vabu radikaale.
Hõrk suutäis kaalub üles õieilu
Artišoki uus kuulsuslaine algas 17. sajandil Prantsusmaal. Lisaks hõrgule maitsele toetas selle köögivilja delikatessiks muutumist ka kõrge hind. Lihtrahva toidulaual oli artišokk ülimalt harv külaline, kuid seda enam hinnati köögiviljade kuningat jõukate inimeste menüüs. Suur hulk Prantsuse köögis levinud artišokiretseptidest pärinebki sellest ajastust. Kõrge hind oli ja on siiani tingitud taime suhteliselt väikesest saagikusest. Ehkki bioloogiliselt olemuselt on artišokk püsik, ei anna taim palju saaki. Toiduks tarvitatakse artišoki õisiku põhja koos õisikut katvate, lihavaid soomuseid meenutavate kattelehtede alumise osaga. Kujult on koristatud õisikud kas kerajad, koonilised või osaliselt lapikud. Selleks, et õisikud oleksid koristusajaks piisavalt suured (läbimõõt kuni 10 sentimeetrit) ja rasked (300-400 grammi), jäetakse taimele arenema kõigest üksikud õisikud. Saagikogujad õiteilu ootama ei hakka, sest need tuleb ära lõigata tingimata enne puhkemist - siis kui kattelehed alles hakkavad avanema. Artišoki vähesust ja kõrget hinnataset mõjutab seegi, et tegu on suhteliselt külmaõrna kultuuriga. Juba paar külmakraadi võivad saatuslikuks saada. Samas on artišokk mitmes mõttes vägagi pilkupüüdev taim. Sõltuvalt ilumeelest võib hinnata nii tema tugevat püstist ja kõrget (kuni 2 m) vart, kaunilt sulglõhiseid hallikasrohelise tooniga lehti või õisi. Nagu kõikidel korvõielistel, nii on ka artišokil taime enda mõõtmetele vastavad küllaltki suured õisikud, mis on kas helesinist või lillakassinist tooni. Puhkenud õisikud kaunist avad vaasi nii värskelt kui ka kuivatatult. Lisaks nägemismeelele toidab artišokk ka lõhnameelt, sest õide puhkenud taimest levib ahvatlev meelõhn, mis on kutsuv signaal paljudele putukatele. Tegu pole ainult lõhnaga, õitsev artišokk on rikkaliku anniga meetaim.
Kuidas nautida?
Artišokki süüakse peamiselt aurus keedetult, hautatult või viilutatuna praetult koos eri kastmetega. Delikatessi staatuses artišokk sobib rohkem ikkagi iseseisvaks roaks, mida võib süüa nii kuumalt kui külmalt. Artišokk kõlbab ka lisandiks teistele köögiviljadele, sobib hästi riisi ja pastatoitude juurde ning salatitesse. Samuti saab sellest valmistada konserve. Toortoiduks artišokk eriti ei sobi. Artišokk sisaldab rohkesti aromaatseid ühendeid, kusjuures selle maitse iseloomustamiseks kasutatakse selliseid omadussõnu nagu pähkline, kergelt mõrkjas, sellerit meenutav. Naturaalsel kujul on artišokk küllaltki lahja suutäis, sajagrammine portsjon seda delikatessi annab sööjale kõigest poolsada kilokalorit. Olukord muutub aga õlis säilitatud artišoki korral, mis on üsna kaloririkas. Naturaalse artišoki põhiline toiteväärtus tuleb süsivesikutest ja valkudest, rasvu on selles delikatessis minimaalselt. Samuti pole see hinnaline suutäis eriline vitamiinide ega mineraalainete allikas, sest tavakodaniku menüüs on artišokk pigem harv kui sage külaline. Mineraalidest on naturaalses artišokis rohkelt kaaliumi. Konserveeritud artišokid aga sisaldavad jällegi palju naatriumi, mis pärineb keedusoolast.
