29.02.2008, 00:00
Austraalia köök: õrnast Pavlovast kängurupraeni
Turistid püüavad alati Austraalias käies ka känguruliha
ära proovida. Pakendil on kirjas, et “kõige tervislikum
liha”, mis tähendab siis, et känguruliha rasvasisaldus on
üliväike ja valgusisaldus väga suur.
Kängurusid liha
jaoks farmides ei kasvatata, vajalik liha saadakse küttidelt.
Üldiselt seda grillitakse või hautatakse ahjus. Känguruliha
maitseb nagu loomaliha sisefilee, on hõrk ja kergelt magus. Mina
maitsestan selle rohkete ürtidega ja pakun koos rosmariinikartulitega
(eestlane ju), beebi-porganditega ja asparaagusevõrsetega.
Kõrvale kindlasti kohustuslik pokaal Austraalia Chardonnay’d.
Võib-olla kõlab peenutsevalt, kuid kõik kujuteldavad
puuviljad ja aedviljad on siin müügil aasta ringi ja veini juuakse
alates lõunast iga toidu kõrvale. “Rohelise” lett on
igas poes kõige suurem, aga sellele vaatamata on aussid sama rasvunud
rahvas kui usakad.
Austraallased on väga maiad. Olen avastanud, et
neil on välja kujunenud viis-kuus koogisorti, mida pakub iga kohvik ja
restoran (isegi maitsevad igas kohvikus suhteliselt samamoodi): New Yorgi
juustukook, õuna-purukook, Pavlova, šokolaadikook,
porgandi-apelsinitort, lamingtonid ja veel mõned. Muuseas, magustoidu
pakkumine restoranis ei ole sugugi tavaline, enamasti on võimalik saada
vaid ilmatu suur tükk külma kooki. Magustoidukohvikud on eraldi
restoraniharuks kujunenud.
Rahvuslikuks maiustuseks võib vist
lugeda Pavlova kooki. Selle venekõlalise nimega koogi üle on nad
väga uhked. Nimetus Pavlova tähistab beseepõhjaga ja
vahukoore-marjakattega tordikest. Maitseb muidugi ülihästi, sest
alati on võimalik koogi peale saada värskeid marju ja näeb
atraktiivne välja ka. Mina piserdan beseele veidi laimimahla ja vahukoore
alla panen tavaliselt ka püreestatud mangot, mida ma sellest suvest (siin
on praegu ju suvi) ka oma linnamaja aiast puudelt noppida võin.
Sirle Seemen
------------------------------------------------------------------------------
------------------
Austraalia kööki üldiselt
ei ole lihtne kirjeldada, eriti sellises multikultuurses linnas nagu
Melbourne. Kuna maa ise on vaevalt 200 aastat vana, ikka veel loomas oma
identiteeti, siis on see kokkuvõttes segu peamiselt aborigeenide
Austraaliast, Inglismaast ja Aasiast – nagu maa ise, nõnda ka
köök. Sain ninast kinni vahval geil Stewartil, kes juhib
Melbourne’i ühte kuulsaimat restorani-kohvikut 100 Mile Cafe. Ta
tunneb isiklikult 100 mile’i keti loojat Paul Mathiet ja pajatas mulle,
et kui 20. sajandi I poolel oli väga popp tuua kõike sisse kas
Euroopast või Aasiast, siis 80ndatel tegi Paul väga suure avastuse
ja oli omamoodi toiduvaldkonna trendilooja küsimusega “Milleks
maksta hunnikute viisi dollareid transpordi eest?”. Nüüd ongi
see üks austraalia köögi omapära, väitis mulle Stewart
– kohapeal kasvatatud toit.
Aga Stewart ei lõpetanud
veel juttu (ma vist meeldisin talle väga) ja küsis: “Tahad
teada, milline näeb välja üks väga super Austraalia
lõuna?” Kelmikalt naeratades ilmus ta peagi mu ette Hopkinsi
jõe hobusepraega, mis lamas kenasti baklažaani, dengaku ja
mädarõikakastmes, sõpradeks kirsstomatid. Magustoiduks kuuma
šokolaadi fondüü jäätise ja
pistaatsiapähklitega. “Ja kallis sõber, tea, et ükski
asi siin laual pole toodud kaugemalt kui sada miili,” ütles Stewart.
Hobuseprae pistis mugavalt nahka mu sõber (ma ainult maitsesin, sest
olen taimetoitlane), aga magustoit oli küll super. Hiljem hinnakirja
vaadates nägin, et
tegu oli ligi 600kroonise lõunasöögiga.
Austraalia
idarannikul New South Walesi liivarannal jalutades nägin kahte
väikest poissi midagi rannast korjamas ja mugimas. Selgus, et seal
korallide küljes ja liiva all elavad meie mõistes delikatessid
– merekarbid (pipies) ja austrid. Kuigi poisid õpetasid, et
mereelukad mekivad paremini, kui neid lõkkel praadida või veidi
keeta (sest siis viskavad austrid endast liivaterad välja),
kõlbavad nad hästi ka toorelt. Mul õnnestus poiste
käest endale kaubelda nende selle päeva suurim auster. Kui karbi
avasin, jooksis sealt välja üks väike krabi (käis vist
austril külas) ja teda ma ära ei söönud, aga auster oli
küll mõnusalt soolane. Poistel oli isegi sidrunitükk kaasas,
mida sai peale pigistada.
Maitse oli midagi jälgi ja
mõnusa vahepealset, arvestades, et tegu on veel elava tüübiga,
kellelt tõenäoliselt just pool keret ära hammustasin. Tuleb
meelde, kuidas proovisin austreid ühel firmapeol Tallinnas, kus nad
tõenäoliselt olid maksnud terve varanduse. Siin korja neid aga,
palju tahad, ja pista põske.
Tom Valsberg