Che(di), revolutsiooni kuulutaja

Restoran Chedi

Sulevimägi 1, Tallinn

Avatud

E–R 12–24

Hinne: 9.5

Uudis, et Londoni gurmeerevolutsionäär Alan Yau toob Che Guevara kombel uuendustuuli ka siinsele üksluisevõitu restoranimaastikule, viis Armandi ootused kõrgele juba enne, kui tulemus teoks sai. Nüüd on Chedi nime kandev restoran avatud ja tuleb tunnistada, et sedalaadi hiinapäraseid gurmeekatsetusi pole Eestis tõesti varem nähtud.

Siseneja pilku püüavad tumedas interjööris kõigepealt kaks sügavpunaseks värvitud puud.

Hiljem tabab pilk siin-seal mitut Aasia restorani tavaelementi, mida otsekui näputäie maitseainetena lakoonilisse siseilmesse on puistatud. Chedi tagumine tuba näib esmapilgul väga hämar, peaaegu kottpime, kuid kui silmad harjuda jõuavad, selgub, et valgustus on hästi läbimõeldud ja parasjagu sume, et kaunilt kujundatud roogade väljanägemist tumedate pindade taustal esile tuua. Ka krobeliste kiviseinte must toon ei mõju mitte süngelt, vaid soojalt ja sumedalt.

Ettekandja uurib sissejuhatuseks, kas eelis­tame teravamaid või mahedamaid maitseid. Kuna vastus on ehteestlaslik “keskmine”, jäävad tulisemad road proovimata. Samas pole kahtlust, et Chedis on kõik maitsekombinatsioonid rikkalikud ning lihtlabase ülevürtsitamise teed ei minda.

Bambusest aurutuskarbis serveeritud elegantse välimusega dim sum’i valik (160 krooni) sobib kergeks sissejuhatuseks kahele sööjale – siin on kolme sorti palasid, igaüks kahes eksemplaris. Kleepjasse taignasse keeratud elevandiluukarva ja erkroheliste palukeste täpset koostist on raske tabada, kuid kindlasti leidub neis köögivilju ja krevette ning kõik nad on kerge ja värske maitsega. Lisaks on väikesel vaagnakesel kolme sorti kastmed (mahedaim ploomi-, teravaim tšillikaste), millesse suupisteid enne söömist kasta.

Veelgi nooblim avaroog on praetud sinikrabi punase tšilli ja karrilehtedega (180). Pisut karamellise maitsega paneeringus krabi on kergelt krõbe ja pehme vaheldumisi.

Siin-seal hakkavad silma tibatillukesed erkpunased tšillirõngad, mis maitses avaduvad õhkõrna elektrina kusagil taustal. Kerget muljet süvendab veelgi peenelt pitsiline (ja mõistagi söödav) riisikorvike, milles mereelukas serveeritakse.

Teravhapu liimjas supp kanaliha ja shiitake-seentega (95) üllatab roogadest kõige vähem, kuid on sellegipoolest võrratu ja tiheda rikkaliku maitsega. Pearoog, silver cod šampanja ja hiina meega (415), on pärit Alan Yau hinnatud Londoni restorani Hakkasan menüüst ning on igati oma renomee vääriline. Õrna valget kala katab imeõhuke meeglasuur ning suhu pistetud pala jõuab mõne hetke jooksul üksteise järel esile manada mitu maitsevarjundit, mille seast ükski liialt teiste üle ei domineeri.

Pi Pa part (245) on oluliselt jõulisema maitsega, kuid samuti magusapoolne roog. Sageli vängevõitu maitsega pardiliha on siin osavalt muude maitsetega kokku sobitatud. Krõbeda naha all on õhuke rasvaviirg, mis lisab pisut mahlakust, kuid ei muuda suutäisi ülemäära rammusaks. Muide, nimi Pi Pa tuleb Hiina mandoliinisarnaselt muusikariistalt – selle retsepti järgi valmistades pressitakse part laiaks, nii et ta kujult pilli meenutab. Jõulise pardi kõrvale sobib hästi ka vesipähkli, suhkruherne ja musta seene stir-fry (145), mis tundub Chedi mahedas valguses lausa ebamaiselt erksavärvilisena.

Ka magustoiduvalikus leidub õnneks kergemaid palu – midagi toekamat pärast suur t söömaaega enam lisada ei jaksaks. Sügavroosade kolmnurkade kujuline mustika-semifreddo (90) on leebelt jahutav ega ründa liialt magusaga.

Alan Yaust rääkides ei saa mööda tema Londoni restoranidest – rahvalikust ­Busaba ­Eathaist, elitaarsetest Hakkasanist ja ­Yauat­chast. Need kõik on eri aegadel ka Londoni parimate söögikohtade hulka valitud. Chedi tundub olevat mosaiigina kokku pandud nende kolme osadest – rahvalikkusest ja kõrgstiilist. Kahjuks jääb Tallinn originaalidele siiski alla. Yau Londoni restoranide eripära on aasia­likult salapärane keskkond, mida rõhutavad madalale toodud tumedastest puitvõredest laekonstruktsioonid ning aurusena tunduva klaasiga söögisaalist eraldatud köögiosa, mille taga toimub töötavate kokkade unenäoline varjuteater.

See on oopiumiurka analoog, kus kummise moonimahla asemel uimastatakse inimesi roogade võrratu maitse ja imeliste värvidega.

Tallinnas on esindatud Yau erakordsed maitsvad ja värvikad road, kuid tema võlumaailma siin ei ole. Chedi on tippklassi restoran, kuid siiski mitte muinasjutt.