Chianti Classsico loetud marjad
Märtsi keskel peeti Helsingis iga-aastast veinimessi. Veiniheeroste loenguid ei olnud, aga rahvast oli hirmsal moel, natuke palju, et veiniesindajatega rahulikult juttu ajada. Toimus üks suur harulduste maitsmine, nii et keel tahtis sõlme minna isegi siis kui tilkagi alla ei neelanud. Mess oli välja kuulutatud Prantsusmaa-kesksena, aga tegelikult ruulis kahtlemata Itaalia.
Oma veinide seas presenteeris ennast näiteks kuulus Piemonte veinimees Giorgio Rivetti, tema kõrval pakkus erinevate Barolosid Fontanafredda esindaja. Pikas rivis seisid kuulsad Campagna veinid nagu Falerno ja Taurasi, mida meil üldse ei liigu. Et itaallastest võõrustajad olid oma pudelite üliküllusest väsinud, valasid söakamad külalised endale veini ise. Põhiline maitseelamus? Noor ja karm, hambad said tindiseks, suu tanniiniseks, ükskõik, olgu siis tegu Põhja- või Lõuna-Itaaliaga. Niisuguseid alkohoolseid murdjaveine saab ainult korralike praadidega nautida, aga viimaseid polnud parajasti käepärast. Vanadest tuttavatest oli väljas Piemonte tootja Bersano, kelle veine meil 1990-ndail müüdi ja kes tahaks meeleldi Eestisse tagasi. Kõik itaallased, kes siin veel kohal pole, vallutaksid Eesti meeleldi. Kas tead mõnda head maaletoojat, küsisid nad.
Itaalia veinide apoteoosiks kujunes siiski ilmselt Chianti Classico invasioon. Isole e Olena, Castello di Querceto, Castello di Selvole… Kahe esimese omanikud olid esmaspäeval oma lapsukesi Tallinnas Glorias presenteerimas, esimese seansi tegi tegi Paolo De Marchi Isole e Olenast, teise Alessandro Francois Quercetost (aadress: via Alessandro Francois 2 – niisiis Vestmann Vestmanni uulitsast).
Isela e Olena on meie restoranide ammune raudvara, väiketootja, keda raamatud kahtluseta Chianti Classico tippude hulka arvavad. Tema veinid on viimistletud ja nüansseeritud ning hiilgavad peene aromaatsusega. Kuid ega alla kolmesaja krooni palju midagi kätte saa. Ja tema esindus-Chianti “Ceparello” on veelgi kallim. Syrah ja Cabernet Sauvignon on üle poole saja, aga muidugi moekalt head: moosised, erksa happe ja pehme tekstuuriga. Nõtked nagu vaimuinimesed.
Quarceto veinid on veidi rustikaalsemad, klaaside kohal heljub pisut sordipärast sõnnikulõhna. “Odava” rahva–Chianti saab juba 150 eest kätte, Cabernet´ga tembitud tippveinid on mõistagi mõistagi pooletuhande ümber.
Ühes on Chianti-mehed ühte meelt: nende parim turg on USA, ameeriklased oskavad Toscana maitset hinnata.
Aga kus on siis meil tänaseni ilma tegevad Hispaania veinid? Messil olid nad praktiliselt tühi koht. Ja Itaalia hindadega võrreldes on nad lausa tasuta – ju pole Ameerika turgu taga. Kui miskit peale itaalia veel trendikaks arvata, siis on need vahest Saksa ja Austria valged ning mõistagi Alsace. Alsace´ist oli põnev tootja Deiss, kes kohaliku veinitraditsiooni juurte juurde pöördudes viljeleb eri sorte samal põllul segi ja fermenteerib neid koos. Riesling, Pinot Gris ja Gewürztraminer lähevad kõik ühe veini sekka. Deissi veinid olid poolkuivad, vürtsikad ja head, aga jällegi hästi kallid.
Mul on tõsine kartus, et Chianti Classico klassikaline, kunagi nii taupoeglik maitse võib veelgi hinnalisemaks ja seega kättesaamatumaks muutuda. 230 000 hektoliitrit, mis Chianti Classico tsooni kuuluvalt 70 000 hektarilt aastas keskmiselt toodetakse, on tilk veinijanuste maailmameres 2003 aastakäik oli Paolo De Marchi sõnul 40 % väiksem kui tavaliselt: tank oli küll marju täis, aga mahla polnud ollagi, puha kestad. Ega suvel vihma ka ei olnud. See lõhnab hindade jätkuvale kerkimisele, nii et kes Chiantit juua tahab, joogu (või vähemalt ostku) kiiresti.
Mõtlema paneva ja samas demokraatliku sammu astus hiljuti Chianti Classico suurim ja rahvusvaheliselt tuntum tootja markii Piero Antinori. Ta muutis oma tuntuma veini Villa Antinori Chianti Classico seisusest tavaliseks maakonnaveinika (IGT-ks). See liigutus võimaldab Euroopa suurimal veiniaedade omanikul lisada marju teistest piirkondadest ja sortidest (60 % Sangioveset, 40% Cabernet Sauvignoni, Merlot´d ja Cabernet Franci). See oli alternatiiv silmnähtavale hindade tõstmise vajadusele, sest classico-sangiovese marjad on ju loetud. Uus Villa Antinori sai täidlasem, tammisem, vähesema happega ja rahvahulkadele vastuvõetavam. Hea vein, aga mitte Chianti Classico.
