Musta kuke pitsatitähistusega kaubamärki on igale Classico pudelile kleebitud alates 2005. aastast. Chianti Classico trumbiks on Kesk-Itaaliast pärit Sangiovese viinamarjasort, mis võimaldab valmistada maitsetaimede ja metsamarja buketiga, hea struktuuriga, elegantseid ning happeseid veine. Pinnavormide vaheldumine võimaldab toota väga erinevate omadustega veine. Näiteks pärinevad kõrgematest aedadest aromaatsemad ja kergemad veinid, seevastu madalamad aiad võimaldavad toota tummisemaid ja tugevamaid veine.

Classico puhul saab rääkida annata’st ja riserva’st. Annata eristub värskusega, sobides eelroogadega ning lihatoitude juurde. Seda noort ja aromaatset veini hakatakse müüma saagikoristusjärgse aasta oktoobrist. Riserva seevastu on tõsisem vein, mida valmistatakse ainult parimatel aastatel ja see vein peab vähemalt 24 kuud laagerduma, enne kui joojani jõuab. Väärikas riserva sobib liharoogade, ulukiliha ja hautistega, grillipeole ning laagerdunud juustudega. Tervelt kolmandik Classico toodangust läheb Ameerika Ühendriikidesse, kus seda tarbitakse eelkõige loomalihast roogade kõrvale.

Veinireisid Chiantisse koguvad populaarsust

Chianti piirkonda on huvitav omal käel avastada, planeerides reisi vastavalt parimate söögikohtade ja veinimajade paiknemisele. Parimad vaated avanevad näiteks Castello di Broliost, kus asub ka Barone Ricasoli veinimõis. Suurtootja Barone Ricasolil on üle 200 hektari veiniaedu, mille saagist toodetakse erineva tasemega Classico veine. Kindlasti tasub proovida castello cantina suurepärast kööki. Mõistlik on kohad broneerida, eriti suvel, ja varuda aega ka lossis ringijalutamiseks.

Ööbimiseks pakuvad piirkonna külakesed palju võimalusi. Külastada tasub Castello de Volpaia XI sajandist pärinevat kindlusküla ja veinimõisa. Castello di Volpaia veinimõisa aiad on kõrgeimad piirkonnas ja seetõttu on siinse veini iseloom kergem, aga aromaatsem. Ööbida saab ka Rocca delle Macìe veinimõisas, mis on suhteliselt uus ja üks suuremaid Classico tootjaid. Võimalusel külastage Riserva di Fizzano restorani, mis jääb sobivalt veiniaedade keskele. See on koht, kus kvaliteedile allahindlust ei tehta.

Minu isiklik lemmik on aga väike Siena külje all paiknev Castelli di Selvole veinimõis. Siit leiab eraldatust, privaatsust ja natuke metsikut loodust. Selvole Classico vein on ka selline aus ja otsekohene. Ja otse loomulikult eksponeerivad kõik veinitootjad uhkusega veiniajakirjade punktisummasid ja ostusoovitusi.

Nii nagu inimesed on ka piirkonna köök olemuselt lihtne. Lihtsus ja kohalik tooraine ongi peamised märksõnad. Heaks näiteks on Firenze steik, küpsetatud kohaliku õliga ja ei mingeid kastmeid. Toskaana köögist rääkides ei saa mööda minna ubadest, mida kasutatakse nii eel- kui pearoogades ja muidugi saiast, mida palju süüakse ja kasutada ka mitmete toitude koostises.

Mõned toiduajaloolased peavad Toscanat isegi Prantsuse köögi emaks. Katariina di Medici Pariisi kaasatoodud kokad ei olnud siiski nii mõjukad, kui kohalikele meeldib arvata.

Chiantis voolab aeg teise tempoga ja inimesed ei ole siin itaallaslikult ülevoolavad, vaid pigem lihtsad ja sõbralikud. Just sellised, kellega eestlasena kiiresti ühise keele leiad. Ja mis ikka inimesi seob kui mitte hea seltskond, söök ja jook.


Toscana soe singisalat

neljale

Toscana soe singisalat (Peep Moorast)

Vaja läheb:

1 pea rooma salatit
250 g aedoa kaunu (mitte liiga puiseid)
100 g sinki või suitsupeekonit
2 tl oliiviõli
1 tl võid
1 küüslauguküüs
1 sidrun või laim
3–4 vart sibulapealseid
punt tilli
peotäis peterselli

Valmistamiseks prae pannil oliiviõlis purustatud küüslauk ja hakitud singilõigud. Jälgi, et küüslauk kõrbema ei läheks. Lisa pisut võid. Seejärel lisa pannile puhastatud oakaunad ja prae, kuni oad on pehmed, aga veel pisut krõmpsud. Lisa juppideks lõigatud sibulavarred ning maitsesta soola ja pipraga. Saadud singi-oasegu tõsta hakitud salatilehtedele ja sega õrnalt läbi. Pigista peale sidruni- või laimimahla ning serveeri kohe. Kõrvale paku röstitud saia.


Seafilee soolaubadega

neljale

Seafilee soolaubadega (Peep Moorast)

Vaja läheb:

1 seasisefilee
1,5 kg värskeid põldube koos kaunadega
2 tomatit
150 g maitsestamata toimatipastat
1 tl oliiviõli
1 küüslauguküüs
1 suur sibul
1 tl palsamiäädikat
1 klaas vett
4 sl soola
tilli, peterselli
soola ja pipart

Pese oakaunad ja pane soolaga keema. Keeda oad koos kaunadega madalal tulel pehmeks (värskete ubade puhul kulub 1,5 tundi). Haki maitseroheline, sibul ja küüslauk peeneks ning tükelda tomatid. Puhasta sisefilee kiududest ja lõika õhukesteks viiludeks. Suurel pannil prae küüslauk ja sibul klaasjaks. Jällegi väldi kõrbemist. Lisa tomatipasta ja tomatitükid ning prae kergelt läbi. Kui kaste muutub liiga paksuks, lisa vett. Maitsesta soola ja pipraga ning lisa maitseroheline. Osa maitserohelist jäta serveerimiseks. Kastmesse tõsta sealihaviilud ja küpseta need madalal tulel pehmeks. Puhasta keedetud oad ja serveeri koos tomatikastmes lihaga.