Varemetest võrsuva Rotermanni kvartali uus nägu mõjub esialgu pigem võõrastavalt kui kutsuvalt - võib-olla selle paiga kohal ikka veel hõljuva Tarkovski "Stalkeri" vaimu tõttu? Aga mis seal salata, sealset veidra välimuse ja sisuga kaubamaja ümbritsevatel kaldpindadel turnimine on tallinlasele omal moel uus ja põnev kogemus.

Rotermanni kaubamaja ajalooliselt kodanlust mõnitava nimega söögikoht Dada on pealtnäha samuti kuu pealt kukkunud, kuid tegelikult hoopis Riiast Tallinna levinud. Saja aasta taguse mässumeelsusega flirtiv sisekujundus paistab seda omakorda rõhutavat: pöörased ideed ohutus kastmes tundub olevat lätilik joon, mida Riias sageli kohtab.

Dadas on hoone skeleti robustsed betoonpinnad kahel korrusel põimitud mustade ja hüübinud vere karva detailidega ning absurdset dada-kilakola ripub rohkesti nii seintel kui laes. Kõik see kokku on... khm, huvitav, hillitsetult hullumeelne ja hüsteerilisevõitu. Ülakorrusel lakke kruvitud vanaaegne raudvoodi toob hoobilt meelde filmi "Minu Leninid", Inessa Armandi ja pikantsed haigused. Sängi all seina ääres leidub istumiseks pehme sohva, kuid selga toetada on keeruline - seintele kinnitatud väikeste patjade vahel haigutavad üsna laiad tühimikud.

Paletikujulisel menüükaardil on hulgaliselt lätikeelseid hüüatusi (nagu "Lai dzīvo DADA!"), mis üldisele jaburusele edukalt hoogu juurde lisavad. Dada köögi peamiseks tõmbenumbriks on Vokibuffee - menüüst valitud kastmele lisaks saab allkorrusel oma maitse järgi noppida kausikesse mitmesugust köögivilja, liha ja veteelukaid ning lasta need kokal ära vokkida. Keskmise suurusega kausikese hind on soolane - 130 krooni -, kuid see-eest on vokikraami valik väga rikkalik ja eksootiline - sparglist lootosejuureni ja shiitake-seenest wakame-vetikani. Ettekandja annab lahkelt nõu, kuidas kaussi laotud kraami tihedamalt kokku litsuda, et rohkem lisa peale mahuks. Iga kausikese juures on mitmes keeles kirjas, mida sealt leida võib, ning ka keerulised nimed on enamasti õigesti kirjutatud (kuigi dada vaimule vastavalt on kalmaarirõngaste juures silt "kalmari ringod").

Muud road menüükaardil eriti ei üllata ning lauda saabudes samuti mitte. Guljašš hapukoorega (60) on päris maitsev, kuid maailma suppide hierarhias pigem lihtsõdur kui lipukandja. Pekingi part riisitaignas köögiviljade ja magusa tšillikastmega (100) on üsna mõõduka hinnaga maitsev roog, kuid voki teravale vaheldusrikkusele jääb tublisti alla.

Magustoitu oodates meenub stseen 20 aasta vanusest nõukogude filmist "Gorod Zero", kus kolkalinna restoranis istuvale insenerile serveeritakse ootamatult maiusroaks tort, mis kujutab tema enese pead. Kui insener selle peale raevu satub ja skandaali korraldab, kõlab köögiukse tagant lask ja kelner teatab, et kokk on ennast meeleheitest maha lasknud.

Selline stseen oleks muidugi as dada as it gets, kuid lauda tuuakse siiski hoopis kirsi-juustupirukas puuviljakastmega (ehk teisisõnu juustukook, 70) ja õunadessert vanillikastmega (70). Viimane on õhulisem ja maitsvam kui tuimavõitu jogurtitarretist meenutav kook, kuid erilist elamust ei paku kumbki. Vokiportsjon ja klaas majaveini tundub olevat Dadas parim valik.

* "Dada pole absurd, absurd on meie ajastu" - lause menüükaardilt.