25.01.2008, 00:00
Dadapada ehk Rotermanni wokigalerii
Dada;Rotermanni 5, Tallinn;Avatud;P–K 10–22,;N–L 10–24;Hinne:6.5
DADA nav absurds, absurds ir m?su laikmets*
Varemetest
võrsuva Rotermanni kvartali uus nägu mõjub esialgu pigem
võõrastavalt kui kutsuvalt – võib-olla selle paiga
kohal ikka veel hõljuva Tarkovski “Stalkeri” vaimu
tõttu? Aga mis seal salata, sealset veidra välimuse ja sisuga
kaubamaja ümbritsevatel kaldpindadel turnimine on tallinlasele omal moel
uus ja põnev kogemus.
Rotermanni kaubamaja ajalooliselt
kodanlust mõnitava nimega söögikoht Dada on pealtnäha
samuti kuu pealt kukkunud, kuid tegelikult hoopis Riiast Tallinna levinud. Saja
aasta taguse mässumeelsusega flirtiv sisekujundus paistab seda omakorda
rõhutavat: pöörased ideed ohutus kastmes tundub olevat
lätilik joon, mida Riias sageli kohtab.
Dadas on hoone skeleti
robustsed betoonpinnad kahel korrusel põimitud mustade ja
hüübinud vere karva detailidega ning absurdset dada-kilakola ripub
rohkesti nii seintel kui laes. Kõik see kokku on... khm, huvitav,
hillitsetult hullumeelne ja hüsteerilisevõitu. Ülakorrusel
lakke kruvitud vanaaegne raudvoodi toob hoobilt meelde filmi “Minu
Leninid”, Inessa Armandi ja pikantsed haigused. Sängi all seina
ääres leidub istumiseks pehme sohva, kuid selga toetada on keeruline
– seintele kinnitatud väikeste patjade vahel haigutavad üsna
laiad tühimikud.
Paletikujulisel menüükaardil on
hulgaliselt lätikeelseid hüüatusi (nagu “Lai dz?vo
DADA!”), mis üldisele jaburusele edukalt hoogu juurde lisavad. Dada
köögi peamiseks tõmbenumbriks on Vokibuffee –
menüüst valitud kastmele lisaks saab allkorrusel oma maitse
järgi noppida kausikesse mitmesugust köögivilja, liha ja
veteelukaid ning lasta need kokal ära vokkida. Keskmise suurusega
kausikese hind on soolane – 130 krooni –, kuid see-eest on
vokikraami valik väga rikkalik ja eksootiline – sparglist
lootosejuureni ja shiitake-seenest wakame-vetikani. Ettekandja annab lahkelt
nõu, kuidas kaussi laotud kraami tihedamalt kokku litsuda, et rohkem
lisa peale mahuks. Iga kausikese juures on mitmes keeles kirjas, mida sealt
leida võib, ning ka keerulised nimed on enamasti õigesti
kirjutatud (kuigi dada vaimule vastavalt on kalmaarirõngaste juures silt
“kalmari ringod”).
Muud road menüükaardil
eriti ei üllata ning lauda saabudes samuti mitte. Guljašš
hapukoorega (60) on päris maitsev, kuid maailma suppide hierarhias pigem
lihtsõdur kui lipukandja. Pekingi part riisitaignas
köögiviljade ja magusa tšillikastmega (100) on üsna
mõõduka hinnaga maitsev roog, kuid voki teravale
vaheldusrikkusele jääb tublisti alla.
Magustoitu oodates
meenub stseen 20 aasta vanusest nõukogude filmist “Gorod
Zero”, kus kolkalinna restoranis istuvale insenerile serveeritakse
ootamatult maiusroaks tort, mis kujutab tema enese pead. Kui insener selle
peale raevu satub ja skandaali korraldab, kõlab köögiukse
tagant lask ja kelner teatab, et kokk on ennast meeleheitest maha lasknud.
Selline stseen oleks muidugi as dada as it gets, kuid lauda tuuakse
siiski hoopis kirsi-juustupirukas puuviljakastmega (ehk teisisõnu
juustukook, 70) ja õunadessert vanillikastmega (70). Viimane on
õhulisem ja maitsvam kui tuimavõitu jogurtitarretist meenutav
kook, kuid erilist elamust ei paku kumbki. Vokiportsjon ja klaas majaveini
tundub olevat Dadas parim valik.
* “Dada pole absurd,
absurd on meie ajastu” – lause menüükaardilt.