Eesti esimest korda toiduolümpial
Läinud laupäeval restoranis Egoist kehastusin minagi kokandusolümpia kohtunikuks. Minu kõrval istus 2005. aasta Bocuse d'Ori võitja Serge Vieira ja meie eest liikus läbi hõbedane kandik võistlusroogadega - täpselt sel moel nagu nad järgmisel nädalal Lyonis saavad olema. Kandik ise on juba suur kunst, Kunstiakadeemia seppade tehtud ja maksab veerand miljonit krooni.
Maailma kuulsaima elava koka 82-aastase Paul Bocuse'i nime kandev võistlus ise näeb välja nii, et igale võistkonnale antakse kätte toorained üheks kalaroaks - tursk, kammkarp, krevetid, homaar - ja üheks liharoaks - šoti veise välisfilee, saba, põsed. Aega on viis tundi ja ei minutitki rohkem ning siis tahab 12-liikmeline žürii imet näha. Võistlevad 24 riiki, kes eelvõistlustelt läbi saanud. Norras Stavangeris mullu toimunud "tsooniturniiril" tuli Eesti seitsmendaks, aga kolmandast-neljandast kohast olevat väga vähe puudu jäänud, kinnitab Eesti meeskonna eestvedaja, Eesti Bocuse d'Ori president Dimitri Demjanov. Niisiis naljamehed, Aafrika suusatajad, Lyoni kokandusgurude aega raiskama ei pääse, heitlevad ainult need, kes teavad, mida nad teevad.
Võistluse võitja saab kokandusilma superstaariks. Nagu Serge tunnistas, muutis võit tema elu täielikult: "Enne olin ma mitte keegi, ühe päevaga sain kõigi poolt tuntud ja hinnatud meheks. Paari nädala pärast avab Serge Kesk-Prantsusmaal oma restorani ja esimesed päevad on juba täielikult välja müüdud.
Eesti võistleja Vladimir Djatšuk ja abikokk Andrei Korobjak on Gloria peakoka, eestikeelse belglase Emmanuel Wille ja väsimatu perfektsionisti Demjanovi juhtimisel juba kümneid ja kümneid kordi toite läbi teinud, aga Vieiral on ikka veel kasulikke nõuandeid pakkuda. Üritan isegi hästi kriitiline olla, et norida, mille kallal norida annab. Juurviljad on minu jaoks veidi liiga al dente ja liharoa juures olev kartulitornike liiga soolane. Soolaarmastus olevat Vladimiri käekiri, aga minu meelest on see ohtlik armastus. Teisalt - prantsuse köök vist sedavõrd soola ei pelga kui meile tuntum skandinaavia oma. Muide, kartulitorn on täidetud hanemaksaga ja kaetud trühvlitega. Prantslane soovitab hanemaksaga piiri pidada, sest "žüriil tuleb maitsta 12 rooga ja liigne maitseküllus võib neid väsitada" ning soovitab ruutsentimeetrisuurused trühvlilaastud väiksemaks teha. Aga ürte soovitab ta jälle rohkem panna.
Kaks bussi köögiseadmete ja muu varustusega on juba Lyonis, kohe stardib ka võistkond, kellega liituvad kuuldavasti 70 eesti fänni. Kui praegu armastab ajakirjandus allakäigulugusid pakkuda, siis rõõmustagem, et on inimesi, kel selliseks tegevuseks raha ja aega. Ja mis oleks loomulikum kui nautida söömist. Ning kust tulevad inimesed, kes peavad toiduolümpiat veidramaks kui teatava raske kummiketta viskamist, mida koduses majapidamises hoopis harvemini vaja läheb kui pipart ja soola.
Mind paneb imestama ja teeb natuke murelikuks üks asi. Mulle näib, et Dimitri Demjanov on Eestis see ainus inimene, kes integreerib eesti toitu Euroopa ja maailma gurmee-struktuuridesse. Käib Brüsselis või Šveitsis eesti räime tegemas, lõi Eesti Kulinaaria Instituudi, toob järjepidevalt kuulsaid kokki meie maale, aga ei põlga ära ka Gruusia või Ukraina ametivendi. Millist sponsorite armee mobiliseerimist nõudis kas või praeguse võistluse korraldamine, alates Egoisti "treeningköögi" ehitamisest ja lõpetades tolle imekandikuga. Ma muidugi loodan, et Dima oli, on ja jääb, aga kui ta pole siiski igavene, mis siis saab? Kelle asi on siis meid Euroopas esindada?
Küsimus pole ju selles, et teised kokad ei oskaks, või mõni restoranijuhataja ei suudaks. Aga paistab, et need, kelle käes on restoranide rahakotirauad, tahavad rahulikult elada ja pelgavad vaeva ja kulu. Toit on ju ikka kirg ja kunst ka, mitte ainult kõhutäis ja äri.
