23.01.2009, 00:00
Eesti esimest korda toiduolümpial
27.–28. veebruaril toimub Lyonis maailma mainekaim kokandusvõistlus;Bocuse d’Or. Kalev Kesküla maitses võistlusroad üle.
Läinud laupäeval restoranis Egoist kehastusin minagi
kokandusolümpia kohtunikuks. Minu kõrval istus 2005. aasta Bocuse
d’Ori võitja Serge Vieira ja meie eest liikus läbi
hõbedane kandik võistlusroogadega – täpselt sel moel
nagu nad järgmisel nädalal Lyonis saavad olema.
Kandik
ise on juba suur kunst, Kunstiakadeemia seppade tehtud ja maksab veerand
miljonit krooni.
Maailma kuulsaima elava koka 82-aastase Paul
Bocuse’i nime kandev võistlus ise näeb välja nii, et
igale võistkonnale antakse kätte toorained üheks kalaroaks
– tursk, kammkarp, krevetid, homaar – ja üheks liharoaks
– šoti veise välisfilee, saba, põsed. Aega on viis
tundi ja ei minutitki rohkem ning siis tahab 12-liikmeline žürii imet
näha. Võistlevad 24 riiki, kes eelvõistlustelt läbi
saanud. Norras Stavangeris mullu toimunud “tsooniturniiril” tuli
Eesti seitsmendaks, aga kolmandast-neljandast kohast olevat väga vähe
puudu jäänud, kinnitab Eesti meeskonna eestvedaja, Eesti Bocuse
d’Ori president Dimitri Demjanov. Niisiis naljamehed, Aafrika suusatajad,
Lyoni kokandusgurude aega raiskama ei pääse, heitlevad ainult need,
kes teavad, mida nad teevad.
Võistluse võitja saab
kokandusilma superstaariks. Nagu Serge tunnistas, muutis võit tema elu
täielikult: “Enne olin ma mitte keegi, ühe päevaga sain
kõigi poolt tuntud ja hinnatud meheks.
Paari nädala
pärast avab Serge Kesk-Prantsusmaal oma restorani ja esimesed
päevad on juba täielikult välja müüdud.
Eesti võistleja Vladimir Djatšuk ja abikokk Andrei Korobjak on
Gloria peakoka, eestikeelse belglase Emmanuel Wille ja väsimatu
perfektsionisti Demjanovi juhtimisel juba kümneid ja kümneid kordi
toite läbi teinud, aga Vieiral on ikka veel kasulikke nõuandeid
pakkuda. Üritan isegi hästi kriitiline olla, et norida, mille kallal
norida annab. Juurviljad on minu jaoks veidi liiga al dente ja liharoa juures
olev kartulitornike liiga soolane. Soolaarmastus olevat Vladimiri käekiri,
aga minu meelest on see ohtlik armastus. Teisalt – prantsuse
köök vist sedavõrd soola ei pelga kui meile tuntum
skandinaavia oma. Muide, kartulitorn on täidetud hanemaksaga ja kaetud
trühvlitega. Prantslane soovitab hanemaksaga piiri pidada, sest
“žüriil tuleb maitsta 12 rooga ja liigne maitseküllus
võib neid väsitada” ning soovitab ruutsentimeetrisuurused
trühvlilaastud väiksemaks teha. Aga ürte soovitab ta jälle
rohkem panna.
Kaks bussi köögiseadmete ja muu varustusega
on juba Lyonis, kohe stardib ka võistkond, kellega liituvad kuuldavasti
70 eesti fänni. Kui praegu armastab ajakirjandus allakäigulugusid
pakkuda, siis rõõmustagem, et on inimesi, kel selliseks
tegevuseks raha ja aega. Ja mis oleks loomulikum kui nautida söömist.
Ning kust tulevad inimesed, kes peavad toiduolümpiat veidramaks kui
teatava raske kummiketta viskamist, mida koduses majapidamises hoopis harvemini
vaja läheb kui pipart ja soola.
Mind paneb imestama ja teeb
natuke murelikuks üks asi. Mulle näib, et Dimitri Demjanov on Eestis
see ainus inimene, kes integreerib eesti toitu Euroopa ja maailma
gurmee-struktuuridesse. Käib Brüsselis või Šveitsis
eesti räime tegemas, lõi Eesti Kulinaaria Instituudi, toob
järjepidevalt kuulsaid kokki meie maale, aga ei põlga ära ka
Gruusia või Ukraina ametivendi. Millist sponsorite armee mobiliseerimist
nõudis kas või praeguse võistluse korraldamine, alates
Egoisti “treeningköögi” ehitamisest ja lõpetades
tolle imekandikuga. Ma
muidugi loodan, et Dima oli, on ja jääb, aga kui ta pole siiski
igavene, mis siis saab? Kelle asi on siis meid Euroopas esindada?
Küsimus pole ju selles, et teised kokad ei oskaks, või
mõni restoranijuhataja ei suudaks. Aga paistab, et need, kelle käes
on restoranide rahakotirauad, tahavad rahulikult elada ja pelgavad vaeva ja
kulu. Toit on ju ikka kirg ja kunst ka, mitte ainult kõhutäis ja
äri.