Eesti mööbli suunad 100 aastat tagasi

Sõna mööbel tuleb ladinakeelsest sõnast mobilis (liikuma), mis iseloomustab mööblit väga hästi – see on interjööri lahutamatu osa, mis on samal ajal liigutatav, liikuv. Eesti mööbli areng on alati jälginud Euroopa malli, kusjuures meieni – nagu ikka – jõudsid uued stiilid mõningase hilinemisega.

20. sajandi algus

19. sajandi teisel poolel toimus Eestis ulatuslik linnastumine. Maalt linna tulnud hakkasid oma elurume vastavalt elukorralduse muutumisele sisustama. Rehetoas kasutusel olnud kirstud vajusid unustusse, tuppa toodi riidekapid, kummutid, lauad, peeglid, toolid jne. See pani aluse Eesti mööblitootjate arengule ja neid tekkis üha enam. Tollal oli üks suuremaid mööblitootjaid Lutheri vabrik.

1920.–1930. aastatel mõjutas mööbli valmistamist peamiselt juugendstiil. Saksakeelne sõna jugend tähistab noorsugu ning viitab nooruspõlvega kaasaskäivale vabadusele, iseseisvusele ja värskusele. Mööbliehitus oli inspireeritud loodusest: kasutati looklevat vormi ja kaunistamisel palju taimeornamentikat, näiteks liiliaid, orhideesid, iiriseid jne. Range sümmeetria polnud enam teab kui oluline. Tihti kasutati heledat puitu, näiteks tamme, saart või kaske, luksuslikuma kraami puhul ka õuna- või pirnipuud, pähklit ja mahagoni. Viimistluses mängis olulist rolli šellaklakk. Šellak on Indiast pärinev looduslik vaik.

Funktsionalism ja art déco

Kuni 1950ndateni valitses Eesti mööblitööstuses peamiselt funktsionalistlik stiil, mille kandev idee on – nagu nimigi ütleb – funktsionaalsus. Eseme vorm tuleneb selle otstarbest. Lihtsamate vormidega mööblit oli kerge kasutada ja toota, seega hakkasid esteetiliste tegurite kõrval rolli mängima ka tehnilised ning majanduslikud. Funktsionalism avaldus kõiges, nii arhitektuuris kui ka tarbeesemetes. Eestis on sellest ajast säilinud hulgaliselt esemeid, peamiselt vabrikute masstoodangut. Ära kadus igasugune dekoor ja kaunistus, asemele tuli selge geomeetriline vorm ning puhas viimistlus. Šellaklakkide ja vahatamise kõrval võeti viimistlemisel kasutusele ka tööstuslikud lakid. Puuliikidest kasutati peamiselt kaske ja tamme, vineerimisel ka pähklipuud.

Funktsionalismi kõrval hakkas levima art déco, oma olemuselt peaaegu vastandlik stiil. Erinevalt funktsionalismist on art déco dekoratiivne ja elitaarne, elegantne ja glamuurne. Nurgad muutusid ümaraks, pinnad poleerituks, siledaks. See on mõjutusi saanud paljudest varasematest kunstivooludest, sealhulgas juugendist, modernismist, kubismist ja futurismist. Tähelepanu pöörati tehnilisusele – materjalina kasutati hoolikalt valitud väärispuiduvineeri. Samuti tulid kasutusele metall ja klaas. Ka värvivalik oli julge, näiteks kroom või must.

Eesti stiil

100 aastat tagasi, esimese vabariigi ajal otsiti Eesti oma rahvuslikku mööblistiili. Meie moodsa mööblistiili ajalugu võikski ehk alata riigikogu mööblist, mis valmis eritellimusena Herbert Johansoni ja Eugen Hermanni kavandite järgi 1922. aastal. Arhitekte julgustati Eesti mööblit disainima. Palju kasutati rahvakunsti elemente. Ometi ei suutnud Eesti stiil toona korralikult jalgu alla saada – mööbli ainulaadsus tähendas ka kõrgemat hinda. Peamiselt telliti mööblit erinevatesse asutustesse (nagu eelmainitud riigikogu), seltsidesse ja ühingutesse. Laiema tarbijaskonna seas loodetud edu jäi saavutamata.

Siiski saavutati 30ndatel rahvusvahelises plaanis teatav edu. 1937. aastal oli Eesti esimest korda koos Balti paviljoniga esindatud Pariisi maailmanäitusel. Kusjuures Balti paviljoni arhitekt oli 22-aastane eestlane Oskar Raunam.

Allikad: Jaanus Pihelgas “Eesti mööbli areng rehetoast kuni koosmaja, taluhäärberi ning rahvusromantismini”; muinsuskaitseamet.ee