Foto: Madis Veltman

Music Estonia juhi Virgo Sillamaa hinnangul on eesti muusika viimastel aastatel märkimisväärselt arenenud ning aina enam kinnitab seda ka rahvusvaheline tähelepanu ja maitsekujundajate soosiv kriitika.

“Meie parimad artistid on maailmas hinnatud festivalide programmides ja mainekate kontserdiklubide lavadel praeguseks tavaline nähtus. Võrreldes olukorda kümne aasta taguse ajaga, kui käivitus TMW ja mõne eesti noorema artisti kontsert Soomes oli haruldane ja kõneväärt sündmus,” lisab Sillamaa.

Foto: Madis Veltman

Edu võti peitub heas mänedžeris

Salvestatud muusika sektori arengu eestvedajatena on ekspertide hinnangul jõuliselt esile tõusnud kohalikud muusikaprodutsendid, kes mängivad võtmerolli salvestus- ja järeltootmise protsessis.

“Veel viis aastat tagasi ei teadnud valdav osa muusikuid üldse, mis või kes on muusikaprodutsent. Praeguseks oleme jõudnud sinna, kus meie parimad produtsendid on liikumas rahvusvahelisele turule, sõlmides lepinguid väliskirjastustega, kirjutades rahvusvahelistes meeskondades ja nii edasi. Ise arvan, et just see suund – eesti laulukirjutajad ja produtsendid – omab suurimat, alles nüüd avanevat ekspordipotentsiaali. Eesti stuudiote tehniline seisukord paraneb järjepidevalt ning meie parimad salvestajad, miksijad ja masterdajad suudavad aina tihedamini toota rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kvaliteeti,” selgitab Sillamaa ja toob näiteks muusik Erki Pärnoja, kelle instrumentaalset muusikat kuulab praegu Spotifys igas kuus umbes 120 000 inimest ning seda peamiselt ÜK-s, USA-s ja Saksamaal.

Muusikatootmisest rääkides ei tohi aga mingil juhul unustada arenguid kontserdikorralduses. Ewert & the Two Dragonsi mänedžer Toomas Olljum on asjakohaselt viidanud, et kui paar aastat tagasi kavandasid nad Saku Suurhallis kontserti, siis peeti neid hulluks, aga praeguseks on seal üles astunud Tommy Cash, Taukar ja Kadri Voorand.

Foto: Madis Veltman

“Väga julget kontserdiproduktsiooni joont on näidanud näiteks Trad.Attack!, kes nihutab kindlasti pidevalt piire, mida üks ansambel ise korda suudab saata,” lisab Sillamaa.

Plaat pannakse kokku, et müüa kontserte

On selge, et digitarbimine on salvestatud muusika tulevik. Samal ajal ei saa ükski muusik ja mänedžer päriselt nõustuda väitega, et füüsilise albumi tootmine on ainult promoks ja fännikaubaks taandunud. Kindlasti on olemas nišše ja žanreid, kus füüsilise muusikakandja tootmine pole enam vajalik. Vinüülitehased huugavad aga üle maailma täisvõimsusel.

“Digiteenused, mis algusaegadel on palju pahameelt ja paanikat tekitanud ning mis tegelikult on ju globaalselt alles väga varases faasis, on Eesti muusikasektori jaoks ikka veel täitsa hiljutine nähtus. Selleks, et digiteenustest arvestatavat tulu teenida, tuleb jõuda märgatava hulga kuulajateni, ning tulude laekumine on teistsuguse dünaamikaga. Füüsiline album teenis valdava osa oma tulust ikkagi võrdlemisi lühikese aja jooksul,” räägib Sillamaa.

Quo vadis, eesti muusika?

Välisturgudele jõudnud ja seal kindlalt kanda kinnitanud artistide hulk suureneb lähiaastatel kindlasti. Mis aga veel olulisem – viie aasta pärast on paljude aktiivsete eesti artistide meeskonnas ka rahvusvaheliselt pädevad eesti mänedžerid.

Foto: Madis Veltman

“Kohaliku turu arengust rääkides loodan, et kvaliteetne ja professionaalselt korraldatud kontserdielu jõuab tihedamini ka väiksematesse paikadesse. Loodan, et eesti muusikakuulajad võtavad oluliselt suuremal määral omaks digikanalid ning kõige populaarsemad artistid hakkavad nägema tõsisemaid tulunumbreid ka striimingust. Loodan väga, et palju rohkem eesti muusikat jõuab kohalikku reklaami ja mängutootmisse. Kindlasti saab areneda ka eesti filmimuusika skeene. Lisaks loodan, et tekib tihedam leke muusika- ja tehnoloogiasektori vahel,” unistab Music Estonia juht.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti muusikatööstus kasvab ja professionaliseerub, nii siin kohapeal kui ka ekspordisuunal. Sillamaa lisab, et kultuuripoliitiliselt usub ja loodab ta, et liigume jätkuvalt suunas, et väärtustame kogu oma muusikaspektrit ega püüa seda põhjendamatult väärtkultuuriks ja “levimuusikaks” lahterdada.

“Samm on sellel teel üsna mõõdukas olnud, aga pikk tee on veel minna. Jah, Arvo Pärt on Eesti muusikakultuuri uhkus. Aga sama on ka Tommy Cash,” kinnitab Sillamaa.