Eesti väikelinnade antidepressandid
Peipsi järv on kui mageda veega meri ja põlisele tallinlannale oli juba see omaette elamus. Kohalik kalamees, kes paadiga mulle järvel tiiru tegi ja siinset eluolu tutvustas, ütles huvitava mõtte, et "teile (põhja- ja lääneranniku inimestele) läks Eesti iseseisvumisega meri lahti, meil aga pandi järv kinni". Kaubavahetuse ja muu sinna juurde kuuluva tõkestamine N Liiduga muutis Eesti idapoolsete alade elu väga palju. Palju rohkem, kui olin varem arvanud.
Nagu ka sealse vanausuliste kogukonna elu, kes kunagi oli Peipsi äärde ennast sisse seadnud. Täna ei ole see kogukond küll enam kuigi suur, aga toreda üllatusena leidsin sealt juba laiemat populaarsust kogunud sibularestorani.
Sibularestorani idee on edasi anda vanausuliste kööki ja toidutraditsioone. Ühtlasi on see Kolkja küla restoran ehe näide mitmest toidumaailmas levivast moesõnast, nagu slow food, kohalik tooraine jms. Kõike seda pakuti sibularestoranis sõbraliku teeninduse ja vene kultuurile omase soojusega. Väga maitses kohakala, mis on sealses menüüs läbiv tooraine. Loomulikult ei saanud söömaaega alustada ilma sibulanapsuta ega lõpetada samovarist pärineva teeta. Tee kõrvale pistsime põske sibulasuhkrut või -kommi või midagi selle vahepealset. Sibularestoran on hea näide sellest, kuidas ikka saab, kui kuidagi ei saa.
Eestimaal on palju vahvaid külasid ja alevikke, igal oma nägu ja tegu. Millegipärast meenub vähe niisuguseid söögikohti, kus oma kodukandi lugu ja traditsioon on pandud elama ning raha teenima, heas mõttes. Selle asemel, et külapoe taga viina juua, on ettevõtlikud inimesed kasutanud ära vene vanausuliste kultuuritausta, võtnud kasutusele kohaliku suurepärase tooraine. Toit sibularestoranis on valmistatud traditsiooniliste retseptide järgi. Kodune hea toit oma parimas tähenduses. Lahked võõrustajad, huvitav interjöör, hubane slaavihõnguline söögikoht. Mina ei tea Eestis väga palju restorane, kus mõistliku hinna eest värsket valget kala saaks nautida.
Sarnaseid elamusi meenub veel Setumaalt, kus sõirategu ja teised Setu traditsioonid võlusid pirtsakat pealinna seltskonda. Sellist paljukäinud ja -näinud kampa on raske üllatada. Hingega tehtud söögikohad on ka Tammuri talu Otepääl ja Saaremaal Lümandas olev mõnus söögimaja, kus Eesti kodused road täitsid kõhtu ja soojendasid südant.
Aga on ka vastupidine näide suvisest nädalavahetusest Muhus ja Saaremaal, kus mulle kui põlise saarlase järeltulijale meenusid tulised kollased tuhlid, notiga, värskelt suitsutatud lestad ja vanaema tehtud angerjasupp ning selline tume magushapu leib. See kõik, mida vanaema juures sai maitstud, nagu ka vanemate seljataga salaja rüübatud koduõlu.
Tean mitmeid mõnusaid söögikohti Saaremaal ja Muhumaal, kus pakutakse väga maitsvaid toite, aga sellist kohta ei tea, kus minu nostalgia oleks kustutatud saanud. Kui niisugust on, siis palun andke teada, kust teid leida. Sõitsime läbi terve Muhu ja veerand Saaremaad ning saime teada, et saarlased ise kodus omale kena suupoolist mõistavad teha, usun, et ka teevad. Püüdsime lõpuks pihta saada värskele kalale, et ise kätt proovida suitsuahjuga. Juhatati Orissaares paari kohta, sealt omakorda Muhus valge värava ja heinamaa taha ühte kohta. Aga värsket kala osta ei õnnestunudki.
Lõpetasime otsingud ja einestasime Pädaste peenes mõisahoone restoranis. Nautisime Muhu traditsioonilist kööki, mis osava gurmeekoka tehtud, aga ikkagi oleks tahtnud lihtsalt näpu vahelt suitsulesta süüa ja koduõlut kõrvale mekkida.
Loodan väga, et üha enam toimekaid inimesi Eestimaal leiavad üles selle toreda eripära või rikkuse oma kodukandist ning mõistavad toredal moel seda jagada ilma kuivatatud tilli ja konservmaisita. Hing ihkab süüa Saaremaal soolasiiga kupat tuhliga ja Setumaal omatehtud sõira.
