17.04.2009, 00:00
Eesti väikelinnade antidepressandid
Kahtlemata on põnev külastada indiaani asulat Amasoonias või masai küla Tansaanias. Tutvuda baskide suurepärase toidukultuuriga või süüa Lapimaal püstkojas põhjapõdra poronkäristus’t, virmalised pea kohal sähvimas. Kui maailmale tiir peale tehtud, jõuad äratundmisele, kui palju avastamisväärset on koduümbruses, tõdeb Anu Allmere-Martinson, Hõbelusika konkursi korraldaja.
Peipsi järv on kui mageda veega meri ja põlisele tallinlannale oli
juba see omaette elamus.
Kohalik kalamees, kes paadiga mulle
järvel tiiru tegi ja siinset eluolu tutvustas, ütles huvitava
mõtte, et “teile (põhja- ja lääneranniku
inimestele) läks Eesti iseseisvumisega meri lahti, meil aga pandi
järv kinni”. Kaubavahetuse ja muu sinna juurde kuuluva
tõkestamine N Liiduga muutis Eesti idapoolsete alade elu väga
palju. Palju rohkem, kui olin varem arvanud. Nagu ka sealse vanausuliste
kogukonna elu, kes kunagi oli Peipsi äärde ennast sisse seadnud.
Täna ei ole see kogukond küll enam kuigi suur, aga toreda
üllatusena leidsin sealt juba laiemat populaarsust kogunud
sibularestorani.
Sibularestorani idee on edasi anda vanausuliste
kööki ja toidutraditsioone. Ühtlasi on see Kolkja küla
restoran ehe näide mitmest toidumaailmas levivast moesõnast, nagu
slow food, kohalik tooraine jms. Kõike seda pakuti sibularestoranis
sõbraliku teeninduse ja vene kultuurile omase soojusega. Väga
maitses kohakala, mis on sealses menüüs läbiv tooraine.
Loomulikult ei saanud söömaaega alustada ilma sibulanapsuta
ega lõpetada samovarist pärineva teeta. Tee kõrvale pistsime
põske sibulasuhkrut või -kommi või midagi selle
vahepealset. Sibularestoran on hea näide sellest, kuidas ikka saab, kui
kuidagi ei saa.
Eestimaal on palju vahvaid külasid ja
alevikke, igal oma nägu ja tegu. Millegipärast meenub vähe
niisuguseid söögikohti, kus oma kodukandi lugu ja traditsioon on
pandud elama ning raha teenima, heas mõttes. Selle asemel, et
külapoe taga viina juua, on ettevõtlikud inimesed kasutanud
ära vene vanausuliste kultuuritausta, võtnud kasutusele kohaliku
suurepärase tooraine. Toit sibularestoranis on valmistatud
traditsiooniliste retseptide järgi. Kodune hea toit oma parimas
tähenduses. Lahked võõrustajad, huvitav interjöör,
hubane slaavihõnguline söögikoht. Mina ei tea Eestis väga
palju restorane, kus mõistliku hinna eest värsket valget kala saaks
nautida.
Sarnaseid elamusi meenub veel Setumaalt, kus
sõirategu ja teised Setu traditsioonid võlusid pirtsakat pealinna
seltskonda. Sellist paljukäinud ja -näinud kampa on raske
üllatada. Hingega tehtud söögikohad on ka Tammuri talu
Otepääl ja Saaremaal Lümandas olev mõnus
söögimaja, kus Eesti kodused road täitsid kõhtu ja
soojendasid südant.
Aga on ka vastupidine näide
suvisest nädalavahetusest Muhus ja Saaremaal, kus mulle kui põlise
saarlase järeltulijale meenusid tulised kollased tuhlid, notiga,
värskelt suitsutatud lestad ja vanaema tehtud angerjasupp ning selline
tume magushapu leib. See kõik, mida vanaema juures sai maitstud, nagu ka
vanemate seljataga salaja rüübatud koduõlu.
Tean
mitmeid mõnusaid söögikohti Saaremaal ja Muhumaal, kus
pakutakse väga maitsvaid toite, aga sellist kohta ei tea, kus minu
nostalgia oleks kustutatud saanud. Kui niisugust on, siis palun andke teada,
kust teid leida. Sõitsime läbi terve Muhu ja veerand Saaremaad ning
saime teada, et saarlased ise kodus omale kena suupoolist mõistavad
teha, usun, et ka teevad. Püüdsime lõpuks pihta saada
värskele kalale, et ise kätt proovida suitsuahjuga.
Juhatati Orissaares paari kohta, sealt omakorda Muhus valge värava ja
heinamaa taha ühte kohta. Aga värsket kala osta ei
õnnestunudki.
Lõpetasime otsingud ja einestasime
Pädaste peenes mõisahoone restoranis. Nautisime Muhu
traditsioonilist kööki, mis osava gurmeekoka tehtud
, aga ikkagi oleks tahtnud lihtsalt näpu vahelt suitsulesta süüa
ja koduõlut kõrvale mekkida.
Loodan väga,
et üha enam toimekaid inimesi Eestimaal leiavad üles selle toreda
eripära või rikkuse oma kodukandist ning mõistavad toredal
moel seda jagada ilma kuivatatud tilli ja konservmaisita. Hing ihkab
süüa Saaremaal soolasiiga kupat tuhliga ja Setumaal omatehtud
sõira.