Film, mis muutis (veini)maailma
Kõikidest kunstidest kõige tähtsam on kinokunst, deklareeris juba sajand tagasi terrorist Uljanov. Ameerika kineastidel on nüüdseks saanud valmis tõestus. Keegi ei oleks uskunud, et üheks 2004. aasta vaadatumaks filmiks saab maguskibe lugu suhetest ja veinist, peaosas kaks meest ja üks viinamari – Pinot Noir. Lugu räägib meeste nädalasest seiklusest Californias Santa Barbara maakonnas, täpsemalt Santa Inezi orus.
Film on jõuliselt muutnud Ameerika suhtumist veini, eeskätt selle nautimisse. Juba on tekkimas niinimetatud “Sideways´i veiniturism“: külastajate arv Santa Barbara maakonda on suurenenud hüppeliselt, kohalikud veinitootjad, ja -poed ei suuda katta üha suuremat nõudlust Pinot Noiri järele. Mööda mäekülgi looklevatel teedel venivad autokaravanid imetledes ja pildistades filmist tuntud loodusvaateid. Kuulsa piknikustseeni paigas on muru on ära trambitud, laud, kus näitlejad sõid on ette broneeritud aastateks, välja on pandud spetsiaalsed menüüd täpselt nende toitude ja veinidega mida filmis tarbiti.
Santa Barbara maakond on ajalooliselt tõeline cowboyland, siin madalatel rohelistel mäenõlvakutel on jalutanud hiiglasuured veisekarjad. Tulistati, kakeldi ja küpsetati hiigelsuuri grillpihve. Seoses palju odavama ja kvaliteetsema loomaliha sissetoomisega Brasiiliaast ja Argentiinast on siinsed hiigelsuured loomakarjad kokku kuivanud, kohalikud talupojad leidsid alternatiivi viinamarjakasvatuses.
Santa Inez asub umbes 500 km kaugusel kuulsast Napa Valleyst ja seega on piisavalt jahe kliima küllaltki soodne viinamarjadele. Piirkonna teevad eriliseks igivanad suured tammepuud ja igapäevane hommikune udu, mis hoiab mäenõlvad kuni keskpäevani oma jahedas haardes. Kuulsat udu selles filmis siiski eriti ei näidata, sest tegevus toimub pealelõunases veinifarmis või siis õhtuses kõrtsus. Mullastik Santa Inezi orus viinamarjade kasvatamiseks on lubjakivi - savine ja küllaltki viljakas.
Aastaid on Santa Inez olnud Los Angelese koorekihile salakoht, kuhu tulla veetma puhkust “incognito “, nüüdseks on see kõik möödanik. Kuulsaimatest oru asukatest tasuks ära märkida Michael Jacksonit ja Robert Redfordi.
Filmi põhiteemaks on aga siiski Pinot Noir. Sort on küllaltki külmalembeline – tema koduks on Burgundia jahedad mäenõlvad, viinapuu on väheviljakas ja keeruline kasvatada, tulemuseks ka keskmisest palju kallim vein. Lisaks nüansirikkale peenele maitsele, mis mulle meenutab jõhvikamorssi ja vaevuaimatavale aroomile on vein keskmisest happelisem ja vajab piisavalt aega järelküpsemiseks pudelis. Pinot Noiri on nagu peen linnadaam, õhkõrn neitsi. Ja kuidas saakski siis olla selline hõrk vein olla populaarne Eestis, kus aroomi ja maitset eelistatakse saada kogu raha eest. Kuidas saaks ta olla ka populaarne Ameerikas, kus kõik on kõige võimsam ja suurem – nii autod, majad, kui kahekilone grillpihv, mille juurde see vein ju ei passi. Ometi võib Pinot Noiri maitsepüünisesse langeda nagu meie filmi peategelane.
Aprilli algul toimunud Itaalia suurima veinimessil Vinitaly korraldas ajakiri Wine Enthusiast “Sidewaysi” ainetel tasulise eridegustatsiooni, millele kõik piletid läksid kaubaks juba eelmüügist . Filmi vaadates tundsin mitu korda vastupandamatut kirge maitsta neidsamu veine ja tunda neidsamu aistinguid mida tegelasedki, nii ostsin minagi pileti sinna juba varakult.
Degustatsiooni alguseks oli minu ootuste latt väga kõrgele seatud, pingsalt ootasin jumaliku nektari saabumist. Osavõtjateks olid põhiliselt Euroopa juhtivate ajalehtede ja ajakirjade veiniajakirjanikud, sommeljeed ja gurmaanid. Minu naabriks osutus Singapurist pärit gurmaan härra Vincent Wu, kes osutus kuulsaks telekokaks, Singapuri Imre Koseks. Tema teatel on filmis osalev korea päritolu näitlejanna Sandra Oh (filmi rezissööri Alexander Payne´i abikaasa, kandev roll ka filmis “Toskaana päikese all “) , saanud nüüdseks miljonite Singapuri, Korea ja Hiina veinijoojate iidoliks. Veini, eriti Pinot Noiri tarbimine on Aasias peale filmi esilinastusi hüppeliselt tõusnud – ikkagi “oma“ inimene filmis.
Veinid ära maitsnud, võin lisada, et filmis tundub elu alati ilusamana kui see tegelikult on. Vist olid ootused degustatsiooniks liiga kõrged. Sest film oli igati professionaalsel tasemel ja täis pikitud veinifriikidele palju äratundmist pakkuvaid veinimaailma nüansse. Minu naabrist gurmaanile näiteks meeldisid paksud ja võimsad Pinot Noirid, tammise Sauvignoni põlgas mees liiga soojaks, sest korralikul profil olid kaasas tõelised profiriistad, nagu näiteks digitaalne veinitermomeeter. Filmis palju kriitikat saanud Merlot osutus aga tõeliseks pärliks.
Kõige enam on filmist võitnud ilmselt Santa Inezi oru viinamarjakasvatajad ja restoranipidajad, kes ei pea lähemal ajal klientide pärast muret tundma.
Kuidas mulle filmiveinid maitsesid
- Firestone Winery Sauvignon Blanc 2003, 13,5 %. Filmis pakutakse seda degustatsioonil, millelt neli peategelast minema hiilivad ja teevad romantilise jalutuskäigu veinikeldri tünnisaalis. Maitses värskus, värskeltniidetud rohi, nõges, väga tugev ja ilmekas hape, väga meeldiv ja värske vein, hind u 15 USD.
- Fiddle Head Sauvignon Blanc “Honeysuckle” 2001, 14 %. Filmis joodi seda aperatiiviks Los Olivos Cafe´s. Väga tammine, kogu värskus on kadunud, kontsentreeritud õline, metalne maitse, kuigi hape on hästi säilinud ja ilus. Veinil on mõrkjas lõpp, kibe meevaha, tunda on kanepimett, lõpp liiga puine. Tehakse ainult 6000 pudelit , hind üle 30 USD . Isiklikult mulle ei meeldinud.
- Kalyra Winery Chardonnay 2001 , 13,8 %. Selle nimega on filmis veinikelder, kus töötas sarmikas Sandra Oh. Vein on ülepakutud tammisusega, värskus on kadunud, maitses väike tsitrusviljasus ja roheline õun, mis on suuresti varjutatud vanilliga. Väga tammine ja lõpus on hapukapsa maitse . Isiklikult mulle ei meeldi ülepakutud tamm.
- Hitching Post II Pinot Noir “Bien Nacido“ 2003, 14,5%. Filmis pruugitakse seda väga hea koduse köögiga restoranis ja kus töötab ettekandjana Maya. Restorani juures toimib oma tarbeks ka väike veinitööstus, kus valmistatakse käsitöö-veine. Pinot Noir on väga võimas, hape on hästi peidus, järelmaitse suisa siirupine, domineerib üleküpsetatud vanilline California tamm. Väga võimas vein, mis sobiks verise piprapihvi juurde. Hind loomulikult üle 50 USD.
- Fess Parker Pinot Noir 2001 14,6%. Filmis maitstakse seda Frass Canyoni degustatsioonisaalis, kus peaosaline veini süljetopsi endale kurku kallab. Fess Parkeri Pinot Noir on väga võimas, värvuselt tumepunane ja väga hea värvaine enda ülekallamiseks. Maitses on kõike küllaga, rohke piprasus ja vürtsikus teeb lõpu natuke liiga kibedaks. Hind üle 50 USD.
- Sanford Winery 2001 Pinot Noir 14 % . Filmis peategelaste esimene tutvus veiniga, kus alustati roosast, milles Miles tundis ära maasikaid, samuti soovitas ta oma paarimehel närimiskummi suust degusteerimise ajaks välja võtta. Vein on küllaltki toores ja võimsate maitsetega, shokolaadine algus tundub natuke rasvasena. Hape on ilusasti paigas, väga hea vananemispotensiaaliga, lõpus tammisus ja tugev jõhvikamaitse. Hind u 50 USD .
- Fess Parker 2001 Syrah 14,8 % . Pärast süljetopsi stseeni jõi Miles seda veini üksinda baaris. Värvuselt väga tume, musta värjundiga, aroom shokolaadine, üleküpsenud must kirss, väga võimsad marjased maitsed, pikk shokolaadine järelmaitse. Hind üle 50 USD .
- TAS Merlot 2001 14,3 % alc, Santa Barbara County. Filmis vein, mille joomisest peaosatäitja Miles keeldus kategooriliselt. Ometigi tundus mulle parimana kogu degustatsioonil olnud veinide reast, meenutades noort Cheval Blanci . Värvuselt väga tumepunane, tindine, vaospeetud marjasus väga hea prantsuse tamme balansiga. Lõpus kerge võisus, nahk ja vanill.
Filmi kodulehe andmeil manustasid näitlejad eeskätt alkoholita veini.--Toim
