Suvises Tallinna vanalinnas pole mõnusatest restoraniterrassidest puudust. Näiteks Vene tänaval on neid järjest mitu tükki ning veel paar aastat tagasi katsetati seal lausa temaatilise loosungiga “Tulge Vene tänavale sööma”. Loosungit enam üle tänava ei ripu, kuid mõnusaid kohti jätkub endiselt. Üks neist on läbi euroremondi justkui uuestisündinud Kloostri Ait.

Shikiks kohaks muutunud, kuid kahjuks boheemse aura ja originaalse sisekujunduse kaotanud Kloostri Ait on vanalinna kohta siiski suhteliselt mõistlike hindadega restoran, ning suvisel ajal on kõige mõnusam istuda väljas, vaadata möödavoorivaid turiste ning nautida sissejuhatuseks õhtusöögile jääkülma Saku Originaali (35 krooni), mille kõrvale serveeritakse tõeliselt muredat ja väga maitsvat köömneleiba (leivakorv 25 krooni). Muide, leiba saab ka kaasa osta. Restorani menüüst leiab mitu kergelt vahemerelist liha- ja kalarooga ning salatit (kopsakas roheline salat forelliga maksab 90 krooni). Ette rutates ütlen, et pearoaks valitud aurutatud forell porrulaugu kastmega (115 krooni) väärib tõenäoliselt ühe linna parema forelliprae nime. Puudu ei jää ka minimalistlik iluelamus: sillerdavat forellilõiku kaunistab taldrikul risti asetatud maitserohelise vars ja pikad sibularibad, kõrval sidruniviil. Rammus, tugevasti vürtsistatud koorene kaste sobib tasakaalustama kala puhast maitset; eraldi antakse ette kausike kergelt krõbedate ahjukartulitega.

Suppidest proovisin seljankat a la Kloostri Ait (40 krooni). Milles supi spetsiifiline nüanss seisnes, ei osanud muidu väga hea käitumisega terane kelneriõpipoiss seletada, kuid ette heita võisin esmapilgul tüüpilisele seljankale vaid ta liiga paksu konsistentsi. Õuna-porgandi-selleri salatit (50 krooni) soovitaksin igale taimetoitlasele, portsjon on suur ja värske ning kombinatsioonis köömneleivaga lihtsalt suurepärane eelroog.

Grillitud kanafilee (110 krooni) on oma hinda väärt. Kergelt pruunistatud, mahlaselt läbiküpsenud normaalse suurusega kanatükk (ka forellitükk oli piisavalt kõhtutäitev) ujus apelsinikarva koorekastmes, ümbritsetuna omakorda maitserohelisest. Ahjukartul sobis ka siia kõrvale kui valatult, lisaks pokaal majaveini (50 krooni).

Nii ei jäänudki ruumi magustoidule vaid piirdusin seekord taas tassi cappuccinoga (25 krooni). Ja see oli üsna vahune.

Vanalinna terrassidele tuleme aga peagi tagasi. Nagu eelmisel suvel.