istockphoto

Iirimaa ja õlu on seotud iseenesestmõistetavalt. Sama iseenesestmõistetav on ilmselt paljude jaoks ka see, et Iiri õlu ongi Guinness. Kuigi Guinness on tõenäoliselt see kõige kuulsam, on neid õllesid tollel rohelisel saarel kümneid ja kümneid.

Tänavu on aga kindel põhjus rääkida just Guinnessist, täitub ju 2009. aastal 250 aastat päevast, kui mees nimega Arthur Guinness (24.9.1725–23.1.1803), olles varem tootnud õlut Leixlipi-nimelises linnakeses, liisis 9000 aastaks maatüki Dublinis koos St. James Gate’i õlletehasega ning hakkas seal tootma tänaseks maailma kuulsaimat kuiva stout’i.

Guinnessi perekonna kuulsusrikas ajalugu algabki Arthuriga, kes, saanud päranduseks 100 naela, oskas nende oskusliku kasutamisega kujundada tõelise õlleimpeeriumi. Algul oli see muidugi parajalt riskantne ettevõtmine, õlut valmistati Briti saartel juba väidetavalt üle 3000 aasta, ilmselt igas väikseimaski külas ja linnas. Tänu järjekindlusele ja õnnele tõi see asi aga Arthur Guinnessile edu. Igatahes aastal 1815, mil toimus Waterloo lahing, soovisid mitmed haavatud Briti ohvitserid just pinti Guinnessit, mida nad kutsusid nimepidi ja mitte lihtsalt õlleks. Arthuri poegade, kellest mitmed said aadlitiitli, ülesandeks jäi isa, vanaisa ja vanavanaisa loodu hoidmine ja edasiarendamine. Siis juba Iveaghi krahvid, jätkasid nad tööd perekonnafirmas, olles aktiivsed ka nii Dublini kui ka Iirimaa ­poliitilises, äri-, kiriku- ja hariduselus. Viimane neist, Arthur Francis ­Benjamin Guinness, 3. Iveaghi krahv, viis lõpule Guinnessi sada aastat kestnud, Inglismaal, Ameerikas ja Austraalias alguse saanud ­maailmavallutuse. Uued tehased avati tema ajal Nigeerias, Jamaical, Kamerunis ja mujalgi. Maakera sai kaetud. Müüginumbrid tõusid enneolematutele kõrgustele. Tema surmaga aastal 1992 lõppes Guinnessi perekonna otsene seotus firmaga. Guinness jäi aga Guinnessiks edasi.

Mis teeb siis selle väikese maa suure rahva kuulsa õlle nii eriliseks ja maailmakuulsaks, et seda toodetakse 50 riigis ja müüakse enam kui 150s?

Põhikomponentides, milleks on vesi, oder, humalad ja pärm, polekski nagu midagi üllatavat. Saladus on ilmselt ikkagi traditsioonides ja selles, mida õppinud mehed nendega oskavad peale hakata. Eks selle õlle tegemisel ole kasutatud mitmeid nippe, mida teavad vaid tegijad. Levinud on jutt, et teatavas õllevalmistamise staadiumis on Guinnessile lisatud kalade ujupõitest valmistatud liimjat ainet, räägitakse muudki. Eks hea asjaga peavadki kaasas käima legendid.

Algul porteri stiili õlle üheks eripäraks oli röstitud odra kasutamine pruulimisel. Teatav kindel hulk Iirimaal kasvatatud röstitud otra lisatakse tavalisele odrale – see röst annab õllele iseloomuliku veidi purpurse värvi ning erilise maitse. Vesi, mis tuleb Wicklow’ mägedest, on Guinnessi tegemisel sama oluline kui kuulsa Iiri viski valmistamisel – algkomponendid on ju samad. Humalate ja eriti kiivalt valvatud Guinnessi pärmide lisamisel on aga oluline ära tabada just need õiged kogused ja see õige hetk.

Guinnessi õllele iseloomulik paks vaht tekib aga sellest, et õlle sisse segatakse lämmastikku. See võimaldab ka säilitamist suurema rõhu all kui tavalise õlle puhul.

Klaasis võib väikseid õhumulle jälgida nii tõusmas kui laskumas. Viimaste puhul on mull põrganud mingi takistuse, enamasti klaasi seina vastu ja liigub selle põrke tulemusel allapoole. Nähtavad on need mullid tänu õlle tumepunasele värvusele. Eks neid mulle võ ibki mõnes Iiri pubis vaatama jääda.

Loomulikult on selle kahe ja poole sajandi jooksul toimunud palju. On muutunud margid, on edasi arenenud tehnoloogia. Esimese maailmasõja ajal suudeti erinevalt teistest Briti saartest säilitada Iirimaal linnaste röstimine. Plain Porteri tegemine lõpetati 1970ndatel. Praegu on enim levinud markideks värskendav, mahe ja kreemine Guinness Draught (4,1%) ning kompleksne, humalane, mõrkja maitsega Guinness Extra Stout (tuntud ka Guinness Originali nime all, 4,3%) oma tammisena tunduva püsiva kuivusega. Viimane on kindlasti üks maailma klassikaliste õllede tippudest. Kui Iirimaal juuakse enam kreemisemat vaadiõlut, siis mujal maailmas on levinud samad margid pudelitesse villitutena ning ka 7,5% Foreign Extra Stout.

Täna juuakse maailmas iga päev 10 miljonit pinti Guinnessi õlut. See teeb umbes 2 miljardit pinti aastas. Iirimaal on iga teine joodud õlu Guinness.

Klassikalisel viisil täidetud klaas tuleb täita tegijate soovitusel 119, 53 sekundiga ning selle temperatuuriks peab Draught Guinnessi puhul olema 6 ºC ning Extra Cold Guinnessi puhul 5,3 ºC. Õppinud baarmenid oskavad vahule, mis peab kuplina katma klaasi, peale joonistada ristikulehe – Iirimaa sümboli, vahule peab olema võimalik asetada peale pennine münt ning see peab seal püsima ja mitte põhja vajuma. Sel juhul on Guinness õige ja ka õigesti klaasi valatud. Varasematel aastatel ja eriti Iiri­maa traditsioonilistes baarides lasti vaadist klaasi algul ¾ vanemat Guinnessit, lasti sel seista ning vahetult enne müümist lasti teisest vaadist peale värskemat ja vahusemat, mis lõi kogu klaasi sisu segamini ning andis asjatundjate meelest õllele nii küpsuse kui ka värskuse.

Egas muud kui – head arthuripäeva!