26.09.2008, 00:00
Gurmeesöök vaimust vaevatute juures
Restoran Freud Spaarndammer-straat 424, Amsterdam
Telefon +31 20
6885548
Avatud T–L 18–24
Hinne:
8.5
Oma artiklites olen ma rääkinud sel aastal muu hulgas Riia ja
Helsingi headest restoranidest, et võrdlust kodumaiste
söögikohtadega laiemasse mõõtkavva viia. Kuid ühe
tõeliselt erilise restoranikogemuse sain ma Amsterdamist. Turistide
kohustuslikust trajektoorist eemal, linna keskusest umbes poolteist kilomeetrit
põhja poole, kus asub Haarlemi värav ja alternatiivkultuuri keskus
Gasfabriek, on vaikne, peamiselt üheksateistkümnenda sajandi
standardsete sotsiaalelamutega Spaarndammerstraat. Ja seal, ühe
tagasihoidliku maja esimesel korrusel akendele langevate
mustavalgetriibuliste kattevarjude all töötab tähendusrikka
nimega restoran Freud. Miks siis Freud? Sest restoranis töötavad
kokkade, kelnerite ja ettekandjatena skisofreenikud. Nad on kõik
diagnoositud, kõik paberitega. Ainult juhataja ja projektijuht on terved
inimesed.
Aastapäevad töötanud Freud on Amsterdami
linna teraapiline sotsiaalprojekt. Et tuua oma üksindusest ja
eraldatusest, perekondadest lahus või lausa hüljatuina elavad
inimesed või oma personaalses haiglakambris igavlevad patsiendid kas
või mõneks ajaks tagasi ühiskondlikku ellu, asutatigi
nimetatud toitlustusasutus. Ka Eesti nn hääli kuulvate ja kahestunud
isiksuste riiklikul/munitsipaalsel rehabilitsatiooniprogrammil oleks siit
midagi kõrva taha panna.
Konkursiga valitud kollektiiv
– praegu töötab restoranis vahetustega 40 hinge – tegi
rendile saadud ruumides ise entusiastlikult remondi, neist kunstnikukäega
inimesed kujundasid restoranisaali seinad kurgiroheliste-valgete hiiglaslike
taimepiltidega, saali lakke meisterdati laualampidest kokkupandud lühter
(mõjub nagu koletu ämblik), valgetele laualinadele asetati
kontrastiks mustad salvrätid. Haiged töötavad sümboolse
tasu eest – üks euro tunnist, peamine tasu on – nii
äraleierdatult kui see ka kõlab –
töörõõm. Samas on tegemist oma ala spetsialistidega,
tippkokkade ja veinitundjatega. Toitude kvaliteet on esmaklassiline, iga kuu
vahetub viie pearoaga menüü, ja hinnaalandust tuleb teha vaid
teenindusele. Teenindus pole muuseas ebaviisakas, vaid rõhutatult
vaoshoitud, natuke masinlik ja (ilmselt rahustite tõttu)
mõnevõrra hajameelne, näiteks kahe pokaali tellitud roosa
veini asemel toodi üks punane ja üks roosa vein ning aeglase
väärikusega, näol hämmeldust ja kerget segadust reetev
ilme, viidi vale klaas laualt, et tuua mõne aja pärast ometi sama
klaas tagasi! Alles teisel katsel jõudis teinegi roosa vein kohale.
Enne eelrooga saabub lauda isuärataja restoranis küpsetatud
soojade kuklite ja oliiviõli kujul. Kuumal alustaldrikul serveeritud
külm kurgisupp (6.50 eurot) osutub terrassil istudes lämbes
õhtusoojas õigeks ja maitsvaks eelroaks, millele soolaka
maitsenüansi lisab mündilehekest kandev hapukooresõõr.
Teiseks eelroaks olev tapasevalik (12.50 eurot) koosneb marineeritud
šampinjonidest, serrano singist, sardiinidest jne, nii et eri maitseid
jätkub isuäratajana rohkem kui küll. Järgnevas
klassikalises caesari salatis (väike ports 4.50 eurot) tasakaalustab
anšoovist ja äädikamekki parmesani kuhi ja pehmem
jogurtikaste. Amsterdami kohta keskmise hinnaga (aga Berliini jaoks kallis)
lambapraad (19.50 eurot) koosneb suurest, veel praekuumast särisevast
krõbedast lambakarreest mandli-kartulipudru peal, lisandiks ja
maitse-iluks karamelliseeritud kaste. Islandi tursafileed (19.50 eurot) katab
tilli-koorekaste, täi
enduseks koorega kartuli seibid ja kaks lõiku peedi(!)-juustupitsat
– minu kogemuses üks originaalsemaid ja värskemaitselisemaid
pitsakombinatsioone.
Kui desserdiks proovitud “Kodustehtud
trühvlid” ( ühe hind 1.50 eurot) ehk vahukoorepallid
šokolaadis on keele alla viinud, jääb järele veel
tänada söögijumalat järjekordse huvitava kogemuse eest.
Aga novembris ootab ees Berliini Der Kartoffelkeller!