Telefon +31 20 6885548

Avatud T–L 18–24

Hinne:
8.5


Oma artiklites olen ma rääkinud sel aastal muu hulgas Riia ja Helsingi headest restoranidest, et võrdlust kodumaiste söögikohtadega laiemasse mõõtkavva viia. Kuid ühe tõeliselt erilise restoranikogemuse sain ma Amsterdamist. Turistide kohustuslikust trajektoorist eemal, linna keskusest umbes poolteist kilomeetrit põhja poole, kus asub Haarlemi värav ja alternatiivkultuuri keskus Gasfabriek, on vaikne, peamiselt üheksateistkümnenda sajandi standardsete sotsiaalelamutega ­Spaarndammerstraat. Ja seal, ühe tagasihoidliku maja esimesel korrusel akendele langevate mustavalge­triibuliste kattevarjude all töötab tähendusrikka nimega restoran Freud. Miks siis Freud? Sest restoranis töötavad kokkade, kelnerite ja ettekandjatena  skisofreenikud. Nad on kõik diagnoositud, kõik paberitega. Ainult juhataja ja projektijuht on terved inimesed.


Aastapäevad töötanud Freud on Amsterdami linna teraapiline sotsiaalprojekt. Et tuua oma üksindusest ja eraldatusest, perekondadest lahus või lausa hüljatuina elavad inimesed või oma personaalses haiglakambris igavlevad patsiendid kas või mõneks ajaks tagasi ühiskondlikku ellu, asutatigi nimetatud toitlustusasutus. Ka Eesti nn hääli kuulvate ja kahestunud isiksuste riiklikul/munitsipaalsel rehabilitsatiooniprogrammil oleks siit midagi kõrva taha panna.


Konkursiga valitud kollektiiv – praegu töötab restoranis vahetustega 40 hinge – tegi rendile saadud ruumides ise entusiastlikult remondi, neist kunstnikukäega inimesed kujundasid restoranisaali seinad kurgiroheliste-valgete hiiglaslike taimepiltidega, saali lakke meisterdati laualampidest kokkupandud lühter (mõjub nagu koletu ämblik), valgetele laualinadele asetati kontrastiks mustad salvrätid. Haiged töötavad sümboolse tasu eest – üks euro tunnist, peamine tasu on – nii äraleierdatult kui see ka kõlab – töörõõm. Samas on tegemist oma ala spetsialistidega, tippkokkade ja veinitundjatega. Toitude kvaliteet on esmaklassiline, iga kuu vahetub viie pearoaga menüü, ja hinnaalandust tuleb teha vaid teenindusele. Teenindus pole muuseas ebaviisakas, vaid rõhutatult vaoshoitud, natuke masinlik ja (ilmselt rahustite tõttu) mõnevõrra hajameelne, näiteks kahe pokaali tellitud roosa veini asemel toodi üks punane ja üks roosa vein ning aeglase väärikusega, näol hämmeldust ja kerget segadust reetev ilme, viidi vale klaas laualt, et tuua mõne aja pärast ometi sama klaas tagasi! Alles teisel katsel jõudis teinegi roosa vein kohale.


Enne eelrooga saabub lauda isuärataja restoranis küpsetatud soojade kuklite ja oliiviõli kujul. Kuumal alustaldrikul serveeritud külm kurgisupp (6.50 eurot) osutub terrassil istudes lämbes õhtusoojas õigeks ja maitsvaks eelroaks, millele soolaka maitsenüansi lisab mündilehekest kandev hapukooresõõr. Teiseks eelroaks olev tapasevalik (12.50 eurot) koosneb marineeritud šampinjonidest, serrano singist, sardiinidest jne, nii et eri maitseid jätkub isuäratajana rohkem kui küll. Järgnevas klassikalises caesari salatis (väike ports 4.50 eurot) tasakaalustab anšoovist ja äädikamekki parmesani kuhi ja pehmem jogurtikaste. Amsterdami kohta keskmise hinnaga (aga Berliini jaoks kallis) lambapraad (19.50 eurot) koosneb suurest, veel praekuumast särisevast krõbedast lambakarreest mandli-kartulipudru peal, lisandiks ja maitse-iluks karamelliseeritud kaste. Islandi tursafileed (19.50 eurot) katab tilli-koorekaste, täi enduseks koorega kartuli seibid ja kaks lõiku peedi(!)-juustupitsat – minu kogemuses üks originaalsemaid ja värskemaitselisemaid pitsakombinatsioone.


Kui desserdiks proovitud “Kodustehtud trühvlid” ( ühe hind 1.50 eurot) ehk vahukoorepallid šokolaadis on keele alla viinud, jääb järele veel tänada söögijumalat järjekordse huvitava kogemuse eest.


Aga novembris ootab ees Berliini Der Kartoffelkeller!