NEUTRAALNE šVEITS: Swissôteli restorani mahe ja stressivaba atmosfäär häälestab meeled jõulistele maitsele.

Swissoteli 30. korruse restoran, 5. veebruaril lõpuks ometi uksed avanud Horisont, ei õigusta sel sombusel ja udusel neljapäevaõhtul päriselt oma nime. Silmapiiri ei paista nimelt kusagilt ja ainult Ühispanga tipp kumab läbi paksu udu punaselt kuskilt sootuks altpoolt.

Samas on Horisondis küllalt vaadata ka halva ilmaga. Diskreetne, õrn ja tundlik sisekujundus Meelis Pressilt on tekitanud hiiglaslike, kuid samas väga sumedate disainlampide (Moooi), loendamatute väikeste õliküünalde ning mustade poolläbipaistvate kardinate abil ruumi, kus kliendid on üksteisest piisavalt eraldatud ja samas siiski mitte peidus. Sel õhtul, tõsi küll, kliente peaaegu polegi - teist päeva lahti olevas Horisondis einestab vaid paar kundet. See seletab ehk ka teenindajaskonna ülevoolavat, slaavilikku ja kahtlemata südamest tulevat sõbralikkust, mis lõpuks hakkab veidike väsitama.

On küll väga tore (ja haruldane), kui ettekandja siiralt naeratab ning vene aktsendiga eesti-inglise segakeeles soovitusi anda julgeb ["See valge vein väga hästi sobib, from South Africa," rekommendeeris pikas pruunis kleidis daam, kuigi valik langeb hoopis väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega Pinot Grigio (320 krooni) kasuks], kuid veidi küsitavam on ehk see, kas vana kooli maneeridega kelner (valge rätt üle käe) ikka peab suisa iga paari minuti järel posti tagant välja hüppama ja vaevu tühjenema hakanud klaasi vulinal jälle täis valama. Või kas ettekandja ikka peab tingimata - alati küll vabandades ja naeru täis näoga, kuid korduvalt - sööjate vestlust katkestama, et soovitada nüüd näiteks eriti oivalist "massika-basiilika tarti" - eestlasi ehmatab veidi selline intensiivsus. Õhtu sõbralikkustipp saavutati ilmselt siis, kui kelneritar pärast pearoogade serveerimist sööjatele selja tagant veel kord juurde hiilis, et neile "head isu!" hüüatada. Jah, tõepoolest, küll ei tee küllale kunagi liiga - või ehk ikka teeb?

Üheks pearoaks valitud puravikurisoto sparglitagliatelle ja punase veini siirupiga (210) oleks ehk paremini saanud hakkama ilma selle intensiivse apelsiniaktsendita, mis kõikus magusa sukaadi ja kõrbemise vahel. Tillis pošeeritud lõhe valge balsamico tõmmise, pehme ürdirisoto ja mini-laimi confit'iga (280) oli traditsioonilisem maitsekooslus ja nägi ka piisavalt efektne välja - valgel pehmel risotol puhkavat paksu roosat lõhetükki kattis tumeroheline vaap. Suisa ülihea oli 380kroonine põdrafilee (kelneritari soovitus oli vältida täielikku läbiküpsetamist, ja tal oli õigus) rohelise õuna kompoti, punase õuna tortellini ja millegagi, mida menüü tituleeris peekoniks, kuigi tegelikult sulas keelel foie gras.

Jah, Horisondi üks võlusid on see sume, lausa hämar valgus - alati pole täpselt näha, mis taldrikul on, kuid maitseb see siiski üldjuhul väga hästi.

Erilist esiletõstmist väärivad eelroad ja supid. Hea oli juba majapoolne soojenduseks serveeritud hirvelihatartari-viiluke (karge, külm, laanemaitseline) pähklileiva, Prantsuse või ja baklažaanikastmega, kuid üks ametlikest eelroogadest - pardi confit tomati, pipra, pehme muna ja jalopeño crème fraîche'iga (250) - osutus selleks haruldaseks intensiivseks maitseplahvatuseks, mis on ühekorraga metsik, magus ja paljulubav nagu kerge tuulepuhang mõnes Kagu-Aasia riigis.

Karamellistatud sibulasupp tillukeste verivorstikroketite ja õhukeste sinihallitusjuustu leivakestega (130) - kõik serveeritud eraldi anumaist - pälvis õhtu visuaalselt efektseima roa tiitli, kuigi kohe söömiseks oli see punane ja vürtsikas leem serveerimishetkel ehk veel mõned kraadid liiga kuum.

Üsna suur kausitäis trühvliaroomiga valge oa cappuccino't (150) tundus seevastu pehme, leebe ja kosutav otsekui ema pai, sobides ideaalseks lohutustoiduks keset karmi ja pimedat Eesti talve.

Magustoiduks soovitatud maasika-basiilikutort oliiviõli jäätise ja laagerdatud vanilje-balsamico'ga (130.-) oli julge maitsekooslus, millest ehk parim osa oli hallikasroheline läikiv jäätisekuul, sest pisut toored maasikatükid ei olnud päris piisavaks partneriks koogipõhja tugevale küpsisemekile. Suisa vaimustusoige tõi keelele aga soe šokolaadi-­molleaux mustikate ja metsmaasikasorbetiga (130), suutes olla ühtaegu soolakas ja magus, pealt krõbe ja seest tume-tumedalt sulašokolaadine. Jah, Horisondi välismaalastest kokad - ettekandja sõnul "Saksamaalt ja from Britain" - teevad tõesti head tööd.

Kiita tuleb ka väga mõnusat baari (kus Martini maksab 135 krooni ning hinnakirjas tipus istub 9990kroonine pudel legendaarset Cristalit) ning otsust teha elegantne, musta nahkmööbliga sisustatud sigariruum neile, kes väärtustavad tubakatooteid. Horisont on koht hedonistile, väljendugu see siis luksuse- või joogijanus, hea söögi või disainiarmastuses.

See öeldud, tuleb nentida, et disain on osaliselt ka Horisondi puudus. Šiki WC imeline kraanikauss ei osutunud järeleproovimisel näiteks kasutatavaks - kobades käega nende salapäraste varjatud avauste järgi, kust peaks välja purskuma seepi, kuuma vett ja kuivatavat õhku, puutub pea igal 175 cmst pikemal inimesel üsna paratamatult vastu peeglit. Ebapraktiline on ka valitud lauahõbe, sest suure elavhõbedatilgaga sarnanev lusikas oli suisa ebamugav - et sellest suppi kätte saada, tuli ajada suu lahti otsekui Joonast neelaval valaskalal, lusikas siis suhu manööverdada ja seal ümber oma telje pöörata.

Ühel päeval, kui aeg oma liivapaberiga Horisondi pisipuudused maha on lihvinud, lähen ma sinna kindlasti jälle.