Loomulikult polnud herneste söömine seotud ainult kurbade tavadega, näiteks saartel kuulusid herneroad ka peotoitude hulka, samuti söödi neid kõikjal vastlate puhul.


Erinevad herned eri otstarbeks



Aedherned jagunevad mitmesse rühma. Värskelt söömiseks on paljudele kõige suupärasemad niinimetatud suhkruherned, mida võib süüa lausa koos noorte kaunadega. Sellest ka nende teine nimetus lestherned. Suhkruherned mekivad kõige paremini seni, kuni seemned kaunades veel päris täismõõtmetes pole.


Tunduvalt rohkem on meil levinud poetisherned ehk üdiherned. Kui me nende vilja ehk kauna lahti teeme, näeme sisepinda katvat pärgamenti meenutavat hõbejat kihti. Poetisherned jagunevad kahte rühma: kortsteralised ja siledateralised. Maitselt on esimesed teistest tunduvalt magusamad ja selle põhjuseks on suurem suhkrute sisaldus. Need herned sobivad hästi värskelt söömiseks.


Siledateralistes hernestes on mõnevõrra vähem suhkruid, kuid selle-eest jällegi rohkem valke. Neid herneid saab mitmesugusel viisil säilitada ja kuumtöödelda.


Millist hüva kraami seemnetes leidub?



Kui tehakse juttu herneste toiteväärtusest, siis mainitakse esmajärjekorras loomulikult valke ja seda suisa kahel põhjusel. Esiteks, võrreldes muu söödava taimse kraamiga on hernestes tõesti märkimisväärselt valke, värsketes seemnetes on neid 6–8 protsenti.


Teiseks, herneste valgud on aminohappeliselt koostiselt võrreldes paljude teiste toidutaimede valkudega inimtoiduks ka üsna sobivad. Tegelikult on hernestes õige palju ka seeduvaid süsivesikuid, värsketes seemnetes kuni 10 protsenti. Seeduvad süsivesikud on esindatud nii suhkrutena kui ka tärklisena. Seemnete valmimisel tärklise osakaal suureneb ja suhkrute koguhulk väheneb. Rasvu on hernestes suhteliselt vähe, nende sisaldus jääb alla protsendi.


Mainima peab veel orgaanilisi happeid. Olulise energiaallikana need arvesse ei tule, kuid herneseemnete maitset kujundavad küll. Et hernestes on palju ka seedumatuid osiseid, siis pole hernetoitude eelistajal vaja kõhukinnisust karta. Värsked herned pole ka eriti kaloririkkad, sajagrammine ports annab sõltuvalt biokeemilisest koostisest 60–80 kilokalorit energiat.


Võrreldes paljude teiste aedviljadega on herned aga vägagi toitvad. Mineraalühendite vallas on hernes samuti tegija. Seemnete koostises on ohtralt väävli-, fosfori-, kaaliumi- ja magneesiumiühendeid. Mikroelementidest peab mainima herneste joodi-, tsingi-, raua- ja seleenisisaldust. Teada tasub sedagi, et värsked herned sisaldavad arvestatavalt mitmeid  B-rühma vitamiine ja vitamiini C.


Seedimise proovikivi



Kõigile on teada, et liigne hernesöömine võib põhjustada seedeprobleeme. Sellel on mitu põhjust. Esiteks, kõikides kaunviljades, sealhulgas ka hernestes, on mitmeid ühendeid, mis pidurdavad seedekulglas valke lagundavate ensüümide talitlust. See on põhjus, miks kaunviljatoitude seedimine nõuab aega.


Teiseks, sissesöödud herneste seedumist pidurdab ka parkainete rohkus nende kestades.


Kolmandaks, hernestes leidub mitmeid ebatüüpilise ehituse ja koostisega, looduses harvaesinevaid suhkruid, mida meie seedeensüümid ei suuda lagundada. Neljandaks, ka hernestes leiduvate väävliühendite rohkus annab oma panuse kõhugaaside tekkesse.


Aeglane seedumine ja osa toitainete jõudmine soolestiku lõppossa annab tööd meie soolestikus elutsevatele bakteritele, kes hakkavad rikkalikku toidulauda kääritama.


Tulemuseks on see, et ohtralt kaunvilju, sealhulgas herneid, nautinud inimestel tekivad seejärel soolestikus puhitused ja eralduvad ebameeldiva lõhnaga soolegaasid.


Nii et herneid ja hernetoite süües, vaatamata nende maitsvusele ja kasulikkusele, peaks olema mõõdukas.