Teine, mis kohe silma jääb, on välisuksed. Victoria-aegsetel madalatel ja tiheli (ruumi 7–10 m igale majafassaadile) on kõigil eri värvi uksed. Neid on punastest violetseteni, olemas on kõik sinise toonid, kollane, oranž. Kõik võimalikult erksad. “Mis toimub?” küsin endalt ja tean samas, et sellele küsimusele ma kohe pean vastuse saama.

Mõistatuslikud majad

Majad on suures enamikus hästi hoolitsetud. Silm harjub armsate nukumajadega ruttu ning nii ei üllatu ma varsti enam ka sellest, et kellelgi on tulnud pähe pika 10–15 majast koosneva rivi keskel värvida oma majaosa lillaks. Majade ees on imeväikesed aiad, koht ühele-kahele autole ja kindlasti lilleklumbile. Reeglina pidi maja tagaküljel olemas olema ka väike hoov, aga seda võis ainult arvata. Võõra silma eest kaitstakse end vaid linnas, kus on üldiselt akendel ka kardinad ees. Kui sõita läbi maapiirkondade, on majad tihtilugu otsekui läbipaistvad. Üsna tavaline on pilt, kus hästiriietatud perekond istub õhtusöögilauas ja möödasõidul on nad nagu peopeal. Kui meie kultuuriruumis ei ole selline õhtustamise viis endiselt eriti levinud, siis selle järele igatsema ja peres loodud väärtuste üle mõtlema paneb see hetk bussiaknast meid ometi. 

Tänavapildis vaatavad vastu ka pubid  – väikesed nagu kodupoed ja alati esimestel korrustel. Sõidame üle Liffey jõest... “Hämmastav – vett nagu polegi!” ning mulle meenub kuiv suvi, mis maapinda igal pool sel aastal ängistanud. Jõge ääristab mõlemalt poolt kõrge betoonsein ning jõesängi keskel niriseb madal veeriba. Kogu põhi seina lähedal on näha, nagu ka must mudataoline mass servadel ja  kõnts, mis on lagedale jäänud. Seal on mida iganes... kõverdunud jalgratas, poekäru, teetöömärke... Kanali kallastel käib vilgas ehitustöö. Terve kaldaäärne piirkond saab uue väljanägemise: vanade laohoonete asemele on kerkimas modernsed rõdudega klaasmajad.

Tõusudest ja mõõnadest

Kanali seinad on 3–4 m kõrguselt kaetud roheliste rippuvate vetikatega. Edasi suundume Herbert Parki hotelli. Seame end sisse, võtame kerge eine ning riietume paadisadamas punastesse veekindlatesse meremeheülikondadesse, et ronida kummikaatritesse. Vihiseva tuule ja pritsiva vee rüppe viivad meid paadid. Läbime Liffey jõe suudme ja suundume merele. Kaatrid kihutavad täistuuridel teineteisest mööda, võidu sakiliste kaljude poole. Lummav loodus. Läheneme kaljuseintele. Need on tõeliselt hambulised ja üleni kaetud lindude väljaheitega, ühel kaljul on sadu valgeid merelinde ja oh üllatus-üllatus! Mõned hülgedki peesitavad mõnuledes kaljunukkidel.

Kaater sahistab end kaljudele täiesti lähedale ning ilmselt on hülged külastajatega harjunud. Nad ei tee teist nägugi!

Kihutame edasi, meie ette kerkib veest terav nooljas mäekuru, mis siin on kaetud hoopis mustade lindudega. Läheneme sügavale kaljulõhele, sisse meie siiski ei lähe. Meie lähedal hulbib üks paat, kus on peal sukeldujad – neid see koopasuu küll ei hirmuta. Ekstreemne ja natuke õõvastav merereis viib meid edasi sadamasse. 

Kogu kaldapealne must vesine pind on kaetud koorikloomade kehadega. Seal on merikarpe, krabisid, moondunud kõverdunud meritähti. Kurb on neid vaadata, sest siis me veel ei tea, et see on nende ajutine eluseisak. “Kohe tuleb tõus ja nende normaalne elutegevus jätkub jälle,” selgitab meile laevajuht. Tõus ja mõõn vahelduvad siin iga kuue tunni tagant ja vesi võib tõusta kohati kolm kuni viis meetrit. Sõidame tagasi Ballsbridge’i, imetleme hotellipargi lopsakust ja veelindude rohkust. Õhtul ootab meid ühine õhtusöök ühes kesklinna restoranis.

Linnas ja maal

Kohti on siin umbes 50, rahvast muudkui tuleb, aga nad peavad tagasi pöörduma. Meid on 24 ning kõik tellivad à la carte. See võtab palju aega ning mul hakkab igav. Otsustan minna välja jalutama. Võtan kätte ja suundun ristteelt kõige rahvarohkemale tänavale. Tuleb välja, et vaistu peale keerasin Dublini pubide peatänavale Temple Barile.

Siin on tõeline möll. Kell on alles pool üheksa, aga kogu tänav keeb ja iga koht, kuhu sisse astun, on puupüsti rahvast täis. Kõigil on joogiklaasid käes, enamasti on see Guinness, mõnel viski, mõnel mõlemad. Ja kõigil on hullupööra mõnus. Uste ees seisavad “kapid”, kes püüavad aina lisarahvast sisse meelitada. Sees on kohe ukse vastas baar, enamasti on see hobuserauakujuline, nii et lookleb tegelikult mitmesse ruumi. Neid on tavaliselt hästi palju, eriti sopilisi. Kui tahad üksi olla, saab see raske olema, kuigi mitte võimatu. Kui tahad seltsi... on kõik sinu ümber sõbrad.

Käin inimeste vahel ringi ja küsin, mis nende arvates on tõeline Iiri pubi. Saan teada, et tavalises pubis nad õhtuti ei söö. Siin nad mõnulevad, suhtlevad, vestlevad ja vennastuvad oma lummava iiri muusika saatel. Kõigil on hea. Enamik naisi on kohalikud ja suhteliselt napilt riietatud. Mehed on sissesõitnud. Teenindajad on sageli pilusilmsed. Samal tänaval on pubide vahele pikitud ka söögikohti ja need on juba suures osas võõramaalastest teenindajate päralt. Käin ka The Temple Baris, Teac na Caibe’is ... neid on siin lõputult. Loomulikult jälgivad kogu seda möllu politseinikud. Dublini vanalinnas liigub ka ratsapolitsei.

Lähen meie söögikohta tagasi, see tundub nüüd hoopis peenem asutus kui need, mida ma äsja külastasin. Meie söögikoha nimi on Bruno’s. Kena, meeldiv, trendikas paik, modernse söögi ja väga sõbralike iirlastest teenindajatega. Mul on selline rumal komme, et küsin alati menüü kaasa. Seekordki läks õnneks ja ma sain selle kingiks. Edasi suundume ööklubisse. Jälle möll, ei mingit piletit, sissepääs on vaba. Pikk, kõrge, likikaudu 16 meetrit lai ruum, kus on kolmel korrusel rõdud. Jälle sopiline ja kõigi võimaluste maana mõjuv – see on Cafe en Seine. Päeval töötab esimene korrus kui kohvik ja pagariäri, saab ka lõunat. Igal esmaspäeval kõlab siin jazz ja swing.

Väikeses maapubis on asjad teistmoodi. Süüakse pikkade laudade taga. Valikus on palju liha ja kala. Neil on siin kombeks süüa hautatud loomaliha, sellises tugevas pruunis kastmes, kartulite ja porganditega. Irish stew serveeritakse alati kaussides. Liha hautatakse kuus kuni kaheksa tundi ja söömisel see lihtsalt mureneb. Maapubide toit on lihtne ja koduselt hea. Roa väljanägemine on täiesti teisejärguline.

Värvilised... et olla turvalised

Teise päeva õhtusöök toimub meil kõige kuulsamas Iiri pubis. Kui Tallinnas uurisin, kuhu minna, soovitati mulle just seda pubi. Johnnie Fox’s, asutatud 1798,  Glencullenis. Reklaamidelt loen, et pubi on üks sajast parimast Iirimaal. JFis on kõik väga-väga-väga vana. Ja see on tõeline turistilõks. Suur on ta ka – nii 500 kohta. Menüü on seitsmekeelne. Teenindamine käib kui õlitatult, rahvarohkusest ja suurusest hoolimata.

Istume suures saalis, 25stes (!!!) laudades ning meiega koos on siin, meie läheduses veel vähemalt 140 inimest. Ümberringi on tõeline möll. Õhtusöök kestab kümneni ning kogu selle aja saadab meid kohalik bänd. See muusika... see keerab mul alati hinge segamini ja paneb jalakannad kõpsutama. Õhtu lõpeb iiri tantsu programmiga ning etenduse finaaliks möllavad kõik juba ise. Mööda toole lookleb käest kinni hoidvate ja karglevate, hüplevate ja laulvate inimeste kett.  Keskööks on kõik läbi, vennastumine ja laulmine jätkub maja ees...

Siin saan teada, miks uksed on Iirimaal värvilised. Legend pajatab nimelt järgmist:

Mehed olla väga sageli armastanud pubis õhtuid veeta. Majad olla aga kõik väga sarnased. Et kergemini oma koduust ja kallist kaasat üles leida ning eksitusi vältida, värviski igaüks oma ukse enda meele järele!

Pubi on iirlase teine kodu

• Pubi on koht, kus kõik sinu sõbrad aitavad sul lahendada sinu probleeme,

• koht, kus sa kohtud võõrastega,

• koht, kus sa naudid elu,

• koht, kuhu minnakse pärast pulmi ja matuseid...

Michael Borre

Irish Distillers Limitedi Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna juht