Invaru: kui inimestel läheb hästi, läheb ka meil hästi

2. jaanuaril tähistas oma 25. aastapäeva Invaru, mille juhatuses on Enn Leinuste koos tütre Kadri Tiido ja poja Lauri Leinustega. Veerandsaja aasta tähistamiseks otsustas ettevõte peale peolaua katmise kuulutada välja stipendiumi tudengile, kelle lõputöö on seotud just abivahenditega, et innustada noori jätkama oma elutööd pakkuda abivajajatele parimaid abivahendeid.

Juhatuse liige Enn Leinuste meenutab, et Invaruni jõudmine võttis aega oma kolm-neli aastat. Kui mees, kes tollal oli Eesti Puuetega Laste Vanemate Ühenduse esimees, Soomes ja Rootsis samalaadsete teenustega tutvus, mõistis ta, et ka Eestis oleks hädasti sellist teenust vaja.

Tol ajal oli Eestis selline ettevõte nagu Medtehnika, kus pakuti kaks-kolm erinevat mudelit ratastoole ja karke.

„Lastele ei olnud sisuliselt midagi saadaval,” meenutab ta.

Põhjanaabritelt idee saanud, käidi ettepanek välja ja asuti projekti kallal tööle.

Kui 1992. aastal Medtehnika kauplus tegevuse lõpetas, lõi selle juhataja Leinustega kampa ning loodi väikese perena Eesti Invaühingute Liidu Invaabikeskus, mis 1993. aasta novembris kujundati AS Invaruks. Esimestel aastatel pidi pea igal nädalal käima ministeeriumis, et luua uus süsteem värske teenuse osutamiseks.

Vastne meeskond käis ka Taanis õppereisil, et uurida lähemalt, kuidas seal struktuur toimib. Neil tekkis selge nägemus, et teenuse peab viima inimestele võimalikult lähedale ja avama igas Eesti maakonnas väikese esinduse, et abi oleks kõigile kättesaadav. Teoks sai see koos Tartu kolleegidega paari aastaga.

„Alguses sotsiaalministeeriumis lepingut koostades ütles muidugi mõni jurist, et vaat kus tahab humanitaarabi pealt suurt raha teenida,” muheleb Leinuste. „Muidugi ei ole asi olnud kunagi äriidees, vaid soovis inimesi aidata ja neile vajalikke abivahendeid pakkuda.”

Rahastus oli alguses muidugi üsna kesine. 1994. aastast toimus koostööprojekt Eesti sotsiaalministeerumi ja Norra välisministeeriumi vahel, mille abil koolitati terapeute ja tehnikuid ning Eestisse saadeti aastas oma viis-kuus merekonteinerit Norras ringlusest maha võetud abivahendeid.

Kui Norra abi 1998. aastal läbi sai, oli ettevõte juba viis aastat tegutsenud, arenenud ja suutnud piisavalt raha kõrvale panna, et hakata ise täiesti uhiuusi tooteid ostma ning neid abivajajatele pakkuma.

„Sai ümber aeg, mil elasime põhjanaabrite abist. Lahkete naabritena pakkusid nad meile muidugi seda, mis neil pakkuda oli, vajadused olid aga laiemad,” meenutab Leinuste. Kui nad alustasid 1993. aastal kolmekesi väikese perena, siis nüüd on kasvanud ettevõte lausa 58-liikmeliseks. Kohtumisi ning tähistamisigi nimetab mees naljatades suguvõsa kokkutulekuteks.

Ka konkurente nimetab ta rõõmsalt kolleegideks, kes on ühise eesmärgi nimel väljas.

Invaru on ühtlasi suur invaspordi toetaja. Ehkki toetuspalveid tuleb palju, on juhatus veendunud, et kuna kogu nende tulu tuleb vanurite ja puuetega inimeste käest, jagavad nad kindlameelselt ka toetust ainult puuetega inimestele tagasi. Leinuste oli ise 1990. aastal olnud Eesti Invaspordi Liidu sünni juures ning Invaru toetab jõudsalt ratastoolisporti.

Ise võrdleb mees neid vormeli boksipeatusega, kus katkised ratastoolid kiirelt töökorda seatakse ja üles putitatakse.

Leinuste tunnistab küll, et Eestis on süsteem võrreldes 25 aasta taguse ajaga palju arenenud ja muutunud, kuid tõdeb, et praeguseid abivajajaid ei huvita, mis oli 30 aastat tagasi ning mis tuleb viie aasta pärast. Neid huvitab see, mis on praegu. Näiteks on tänapäeval inimesi, kes ei tea, et pidamatuse all kannatajatel, vanuritel ja lastel on võimalik saada mähkmeid soodushinnaga. Selle põhjuseks peab mees seda, et info levik ei ole väga hea ning mõned inimesed pelgavad abi küsida.

Ta soovib, et teenused oleksid abivajajatele kättesaadavamad. Kui on arsti juures käidud, peaks edasise korraldama ühtne nõustamissüsteem, mitte et patsient peaks erinevaid sotsiaalteenuseid ise otsima hakkama.

„25 aastaga on palju tehtud, palju on muutunud, aga sama aja ja rahaga oleks võinud riikliku süsteemse planeerimisega rohkem ära teha,” tõdeb mees.

Pikalt ei julge Leinuste küll ette mõelda ja sõnab, et tulevik oleneb suuresti riiklikust süsteemist ning finantseerimisest. Oleks tore, kui viie-kümne aasta pärast oleks teenuse pakkumine stabiilne, nõustamine ning teenus alati abivajajale saadaval.

Küll aga kinnitab ta, et tehnika areneb suure kiirusega ja tekib aina uusi võimalusi. Näiteks võttis mõned aastad tagasi Invaruga ühendust Rootsi firma, mis töötas välja arvutisüsteemi, mida saab silmadega juhtida. „Süsteem häälestatakse inimese silma liikumise peale. Kui vaatad tähemärgi peale, siis arvuti trükib selle tähe,” selgitab mees. „Siis saab halvatud inimene näiteks arvutis lugeda ja suhelda.”

Oma pikaaegse kogemuse juures peab Enn Leinuste oluliseks, et ettevõte suudaks töötajatele luua kindlustunde, et koondamised ei ähvarda ning et nad saavad palga õigeks ajaks kätte. Ta peab oluliseks talumehetarkust: aastad on erinevad, võivad tekkida ikaldused ja tagasilöögid, aga varu ning rasvakiht peab kogutud olema, et raskustest kergemini välja tulla. Töötajatel peab olema kindel ja stabiilne töökeskkond.

Samuti kinnitab ta, et kui kliendid on rahul, läheb ka Invarul hästi.