LA BOTTEGA PEASAAL: Hõrk Itaalia keskaegses kaupmehemajas Vene uulitsas. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Vene tänava alguses kauni keskaegse maja diele's avas ­möödunud nädalal uksed uus itaalia restoran, La Bottega, mis tähendab itaalia keeles kauplust, ladu või üldse kohta, kus miskit valmistatakse. 1918 joonistas selle­sama diele üles meie ­kurikuulus kaasmaalane Alfred Rosenberg, teos "­Trepikoda" leidub Eesti ­kunstimuuseumi kogudes. Rosenbergi "Kahekümnenda sajandi müüt" (1930) oli natsliku ideoloogia alusteos. Nagu veinikaupmees Ribbentropilegi, oleks arhitekt Rosenbergile olnud targem oma liistude juurde jääda, mõlemad lõpetasid Nürnbergis halvasti.

La Bottega "trepikojas" paiknev esimene saal on tõesti ilus: keskaegsete laetaladeni on põrandalt kuus-seitse meetrit, nende küljes ripuvad kullatud lühtrid. Suur ümmargune laud asub otse mantelkorstna all. Diele taga olev valgetes toonides saal (kapid on hoolega "kulunuks" hõõrutud) on lihtsam ja intiimsem, meenutades mõnd tõelist itaalia trattoria't. Ka kõrged veiniriiulid tuletavad Itaaliat meelde.

Köögis ja saalis toimetab Bocca chef Nicolo Tanda, kes nüüd uuele restoranile hoo sisse lükkab. Et La Bottega tahab olla pisut lihtsam ja odavam kui kõrggurmeeline Bocca, saab peakokk siin rakendada oma ema koduseid retsepte - muidugi restoranlikul tasemel. Nii et ei interjööri ega toidu kvaliteedi osas ei saa uut itaalia söögimaja kuidagi vaese mehe Boccaks kutsuda. Road on vaid sammukese Itaalia klassikale lähemal.

Menüü pakub kõiki Itaalia restorani klassikalisi käike. Nii eelroogi kui pastakäike on kümmekond, pearoogi - liha ja kala - kumbagi viis.

Eelroogadest tasub esile tõsta veise carpaccio't rukola salatiga (150). Liha on ülimalt hõrgu ja suussulava tekstuuriga, küll aga oleks igatsenud lisaks oliiviõlile veidi palsamiäädi­kat või sidrunilohku, mida lihale peale piserdada. Taimetoidust lugupidavad restoranikülastajad võiksid proovida gratineeritud baklažaani pühvli Burrata ja tomatikastmega (135). Tagliatelle porcini seente ja itaalia peekoniga (140) on koorene ja rikkalik, toitev ja maitserohke. Robiola juustuga täidetud ravioolide portsjon (160) näib pisut väiksem, kuid rikkalik võine leem lisab nii maitseid kui toitvust...

Maitsed on täpselt paigas, aimub itaalia ürtide kohalolu.

Meriahven Acqua Pazza kastmes (230) on itaalia pearoale pisut ebatüüpiliselt rohke lisandiga, kala ümber ujuvad küpsetatud sibulad, porgand ja varsseller. Ahven ise serveeritakse tervena, nagu ka grillitud kuldmerikoger ürdiõliga (195). Puhta maitsega värsked valged kalad on haruldane hõrk roog. Kindlasti oskab sardiinlasest chef ka väga hästi sardiine grillida. Pearoogade juurde sobib tellida näiteks rukola-tomati salatit (50), kartulilohkusid, meega küpsetatud küüslauku või põnevaima lisandina tšilli ja küüslauguga küpsetatud austerservikuid (60). Igaüks lisab oma mündi.

Liharoogadest on itaalia klassika muidugi punaveinis hautatud vasikapõsk polentaga. Suure söömaga meestele peaks sobima 400grammine kondiga steik (295). Soolaste toitude juurde pakutav Itaalia leib on ülimalt maitsev, hoopis parem kui Itaalia trattoria'tes leiduv.

Kui pärast rikkalikku itaalia söömaaega jääb veel üle pisut ruumi magustoiduks, soovitab Armand proovida passionvilja kreemi (70), mis on mahe ja õrn ning kõditab meeldivalt maitsemeelt, samas kõhtu koormamata.

Veinikaart koosneb itaalia veinidest ja esindatud on väärikad tootjad. Kui toiduhindu tuleb pidada mõõdukaks, üle 300 krooni ükski roog ei ulatu, siis veinipudeli hinnad sealt algavad. Odavaim valge vein Castello Vicchiomaggio Ripa delle Mandorle (75 krooni klaas) on sihuke mõnus lihtne Toscana segu, mida Itaalias majaveinina karahvinidega lauale tassitakse. Selle veini kohta on hind liiga kõrge. Parem siis juua juba Tedeschi Soavet (395), siis saab maitseelamuse ka.

Olen üsna kindel, et ükski roog pettumust ei valmista. Seda kinnitab ka rahulolev chef Nicolo Tanda.