Jah-jah, aga...

Restoran Si-Si

Supeluse 21, Pärnu

Avatud P-N 12-24, R-L 12-01

Hinne:

6.5

Veel veidi ja suvepealinna Supeluse tänav suudab restoranide hulgalt võistelda juba talvepealinna Vene uulitsaga. Itaaliapärane Si-Si on selles seltskonnas uusim tulija ning kahes mõttes erandlik. Esiteks pole sugugi tavaline, et uuest restoranist rääkides kõlab alati ka omaniku nimi – aga Si-Sist räägiti nii omavahel kui ka meedias peamiselt kui Cardo Remmeli kodurestoranist. Teiseks annab Si-Si ruumikas aed silmad ette kõigile naabritele. Siin on avarust, stiili ja privaatsust ühekorraga ning ka mugavusenappuse üle kurta ei saa. Osa laudu asub katusega varjatud ning klaasseinaga tuulte ja müra eest kaitstud terrassil. Kiirpilk jätab ka villa siseruumidest hea mulje – küllap on siin jahedamategi ilmadega väga hubane einestada.

Si-Si õues on veel üks väga meeldiv omadus: muusika mängib siin just nii vaikselt, et mitte kõrva riivata, aga ka mitte päriselt taustahelidesse sumbuda. Ja mis veelgi tähtsam: näib, et teenindajad oskavad siin naeratada ja külaliste soove tähele panna.

Hoolimata sellest, et menüü vaatab Itaalia suunas, on toidukaardil nii mõnigi kirjaviga – nagu enamuses kohtadest (klassikaline proovikivi trendipaikadele on näiteks sõna ‘bruschetta’ õigekiri, ja seda testi Si-Si läbida ei suuda).

Ettekandja soovitus proovida “värskeid kukleid” on üllatav, sest leivakorvikeses leiduvad saiakesed on päris kindlasti näinud vähemalt eilset päikesetõusu. Kui värskust eraldi ei kiidetaks, ei oskaks selle puudumist esimese hooga tähelegi panna.

Si-si-sissejuhatuseks korraldame duelli kahe carpaccio vahel. Seesamiseemnetega kaetud toore tuunikala- ja kirsikastmega veise-carpaccio (85 krooni) võrdluses jääb kindlalt peale viimane – traditsiooniline õrnõhuke hõrgutis jätab koos Parmesani-viilude ja kirsimekiga suulakke mahlaka maitsemälestuse. Ehmatavalt punase paprikakastmega tuunikala (120) näeb küll efektne välja, kuid on maitselt liiga tuim, et meeldima hakata. Ehk on viga maitsjas?

Võimalik, kuid päev hiljem kohtun ühes teises kenas lokaalis tuuni-carpaccio’ga, mis mu usu selle kala võludesse taastab.

Kõrvitsapüreesupi (55) saatjateks on menüüs loetletud ürdiõli, leivatolm ja säristatud peekon.

Kõik kolm klapivad erkoranži supiga kenasti, kuigi leem ise teab mis põnevat elamust ei paku.

Küll aga näeb taldrikutäis väga nägus välja.

Valges veinis hautatud lõhe võikastme ja sidrunimaitselise kartulipüreega (150) on viisakas, aga mitte enamat. Püree sidrunimekk jätab menüüs huvitavama mulje kui taldrikul, lõhepala igatseks kõrvale põnevamat lisandit. Ka osso bucco (130) ei jää kuigi erksana meelde. Si-Si köögi parimat külge näitab hoopis pasta. Maltagliati krevettide, sinikarpide ja kirsstomatitega (120) on pearoogadest palju nüansirikkam maitseelamus – kreemjas, mahe ja värske. Seda rooga võib julgelt soovitada.

Parasjagu magusroa valimise ajal kiidab keegi proua naaberlauas häälekalt šokolaadikooki, kuid otsustame siiski traditsioonilise tiramisu (50) kasuks. Või pigem siiski kahjuks, sest maius on ootamatult raske ja tuima loomuga, väga kaugel itaalialikult kerglasest ja õhulisest tiramisust, millega isegi siinmail on jõutud juba harjuda.

Heade ja halbade üllatuste taustal on Si-Si hinnad siiski üsna mõõdukad ja ilusa ilmaga tasub igal juhul nägusas aias tunnike suvelõpupäikest nautida.