Skepsis kadus hetkel, mil huuled selle kreemise ning magusa pudru ümber sulgusid. Tavapärased joomisevastased toidurohud oleksid aidanud ehk paremini kui jahupuder, samas üllatusmoment annab siinkohal eelise pudrule. Mõistsin, et perekondlikud toiduharjumused erinevad tublisti. Mina ei mäleta oma lapsepõlvest küll, et jahupuder oleks kunagi teemaks olnud. Vanaema tegi võimsat herkulo- ehk kaerahelbeputru, ema aga manna versiooni. Samas kuulen oma kaaskannatajatelt pidevalt, kuidas ema tehtud jahupuder, keskel sulanud võisilm ning moosilurtsakas, pimedatel talvehommikutel kooli saatis.

Jahupudrus ei imponeerigi mulle niivõrd selle söögi hind kui lihtsus. Jahu on alati liigitunud minu peas kui täiteaine, millegi koostisosa, mitte kui põhitoiduaine. Jahupudrus, klassikalises pudrus, ongi vaid piim ja jahu. Pudrul on ka terve plejaad erisuguseid versioone, näiteks kartuliga. Kartul tuleks purustada äärmise jõuga jahupudru sisse ning puder võtab tänu mugulas leiduvale tärklisele kena tugeva ilme.

Vana kool
Nisujahupuder on meil tundmatu, palju süüakse seda aga Norras ning Põhja-Rootsis. Näiteks annab hr Jaan Koori sajandi alguses ilmunud "Kokaraamat 1331 söögi valmistamise õpetusega" retsepti nisupüülijahust pudru tegemiseks:

Toop rõõska piima aetakse kastruli sees natukene soola ja veerand naela hää wõiga keema. Lisatakse nii palju moskwa jahu segades juurde, et paras puder keeb. Pandakse liua pääle ja kallatakse libludeks lõigatud ja pruuniks praetud seasinki ehk soola-pekki üle. Ka pruuniks praetud wõiga mekib see puder rõõska koort juurde wõttes. Keemise ajal wõib ka mõni toores, natukene rõõsa koorega läbi segatud kana muna juurde lisada.
Uurisin umbes seitsmest vanast Eesti ning Ühendriikide kokaraamatust jahupudru kohta ning leidsin, et päris ühtset lähenemist sellele toidule ei ole. Kuid mõlemate riikide üle-eelmise sajandi kollakaks tõmbunud paberitega kokaraamatud andsid umbes samu retsepte, mõnes oli liha, mõnes mais, mõnes marjad ja nii edasi. Isegi Valge Maja mitteametliku, 1896. aastal ilmunud kokaraamatu veergudel on üks sarnane retsept olemas.
Teine koht, kus umbes sellise retsepti leidsin, oli USA igiammune armee kokaraamat, kus seda pakuti koos ribi ja leivaga. Rahvusvaheliselt hinnatud söök, mis muud. Lisaks minimaalsele hinnale, lihtsale valmistamisele ning mõnusale kõhutäitele on jahupuder üks imelisemaid alusmaterjale, millega maitseid katsetada. Siia saab lisada kõike, milleks hetkel iha. Saab teha magusa, hapu, soolase, või mõne vahepealse.

Jahupuder võisilma ja tüümianiga

• 200 g odrajahu 
• 0,5 liitrit piima
• 0,5 liitrit vett 
• soola
• törts vahukoort
• võid
• tüümiani

Haara kapist hea pott ning aja selles vesi keema. Lisa poole pealt piim ning lase podisema. Nüüd heida vedeliku hulka vajalik kogus odrajahu ning vispelda jõuliselt. Puder on valmis, kui segu on kohev ning ilusat kreemjat värvi. Maitsesta soolaga. Võib lisada ka pipart, võib lisada seemneid. Kõike, milleks soov on. NB! Kui soovid pisut tumedamat, putru siis prae ehk rösti enne jahu pannil. Kui puder valmis, tõsta kaussi, tõmba lusikaga kena võirull ning aseta silmaks pudru keskele. Haki peale tüümiani. Valmis.