Jazz’i-baaris soleerisid kohvijoogid
Relax Cafe Jazz Lounge (jah, neli ingliskeelset sõna, aga edasi läheb veel hullemaks) Tartu maantee ja Kreutzwaldi nurgal asuvas Scala City nimelises ärimajas ei paista pimedal ajal kuigi hästi silma.
Kui lõpuks uks üles leitud, haaravad tähelepanu pruuni suhkru karva hiiglaslikud lambivarjud, seejärel mustad nahktoolid, millele istumise mõte pakaseliselt tänavalt tulles ei tundu eriti meeldiv. (Suvel mõtleks ilmselt vastupidi.) Nahka on küll lihtne hooldada, aga ega see just hubasust robustsevõitu, hämarasse, "tumeda rösti" toonides ruumi ei too.
Funky-groovy meeleolu üritab lisada reibas seinamaaling jämmivatest muusikutest, kuid ... Näiteks vanalinnas asuv Clazz mõjub oma sopikeste ja intiimsete nurgakestega igatahes hubasemalt ja kutsuvamalt. Ja seegi on nukker, et kõlaritest kajav muusika on suvaline europop - kahju, et jazz'i-lesila vaim vaid elavate õhtuste esinemiste kanda jäetakse.
Seinte äärde on siiski komplekteeritud privaatsemad, kõrgete seljatugedega eraldatud istumisalad (6-8 inimesele, laudu saab broneerida). Sätimegi end sinna, uksest eemale, tõmbetuule eest varju. Ettekandja on agar - käib mitu korda kärsitult uurimas, kas on juba vein valitud ja toidueelistused selged. Aga menüü läbitöötamine võtab aega - see on üsna pretensioonikas, ulatudes aasiapärastest vokkidest, prantsuse kreppidest ja itaalia pastadest Hispaania köögist pärit escabeche'ini.
Punast majaveini, mis osutub magusaks sakslaseks, suudavad "nautida" ilmselt vaid hilise rumeenlase fännid, teisisõnu - see ei kõlba mitte. Tellitud Errazuriz Carmenére (pudel 375) päritolumaad ei oska ettekandja muidugi öelda, aga lubab välja uurida. Maitseb too Tšiili vein mõnusalt šokolaadiselt, aimub vaarikat-põldmarja, ning on igati hea seltskonnasoojendaja, kuniks tellitud road lõpuks lauda jõuavad.
Antipastist kahele piisab ka kolmele (135), muljet avaldasid traditsiooniliste oliivide ja päikesekuivatatud tomatite kõrval ka suussulavad marineeritud paprika- ja suvikõrvitsaviilud. Kuid kesisem oli lugu ülejäänud roogadega - ning kõigepealt saabub lauda miski, mida me pole tellinud.
Grillitud pardifilee vürtsise kohvi-šokolaadikastme ja krõbedate riisinuudlitega (195) teeb sööja kurvaks - kaste on nii intensiivne, et tapab pardi täitsa ära. Ning riisinuudlid - need maailma kõige leebemad ja neutraalsemad nuudlid üldse - ei päästa ühekülgset olukorda.
Vokk pardi-apelsini ja riisinuudlitega (140) ei vasta samuti ettekujutusele millestki magusamapoolsest - vastupidi, porgandi- ja paprikaribad muudavad niigi apelsinihappelise voki lausa ebamugavalt hapuks. Jah, ka siit ei uju part välja, vaid upub maitsetesse ära. Chorizo'ga täidetud lest küpsetatud tomatite ja friteeritud bataadiga (165) on samuti tuim ja ilmetu, keskpärane kooslus.
Armandil jäi siiski kripeldama - ehk anda köögile teine võimalus? Järgmisel päeval lõunasöögipausi ajal tagasi minnes kohtasimegi kardinaalselt erinevat suhtumist ja tähelepanelikku, personaalset hoolt. Ning eelmisel õhtul suhteliselt külmaks jätnud ciabatta oli soe ja värske, just ahjust tulnud - sisse hakitud päikesekuivatatud tomateid ja oliive ja ürte. Mmmm... Vaimustav eelhäälestus! Ning ka täiuslikus tasakaalus tomati-tiine penne veiseliharibadega (125) ning vana hea spaghetti carbonara (110) ei saanud ühtegi negatiivset kommentaari. Tortellini spinati ja ricotta'ga peaks aga taljejälgijaid ja taimetoitlasi meelitama - kusjuures, küsige julgesti, kõik toidud on võimalik lihavabadena tellida.
Päevapraadide hinnad on 55-65 krooni kandis, kolmekäiguline lõuna jääb napilt alla saja krooni ehk siis 95 krooni eest saate supi-prae-magustoidu kätte. Kuigi päevapraadide nimestikust ei tasu parti ega lesta otsida, seal on seltsis ikka kapsahautis ja hautatud sealiha.
