Gerard’i isa Georges oli 1970ndail Lõuna-Prantsusmaa veinipioneer ja Gerard ise kuulus ragbimängija, kes pärast karjääri lõppu sukeldus jõuliselt veinibisnisesse, tema nime kannab firma aastast 1992. Nagu selgitas Eestimaad väisanud veinimaja esindaja Laura Garrigue, on Gerard hüperaktiivne perfektsionist, kes veiniteopäevil kihutab oma viie mõisa vahet, et kontrollida seitset veinimeistrit.


Kokku on Lõuna-Prantsusmaa suurimal tootjal Bertrand’il veini all 325 hektarit, lisaks veel lepingud 40 viinamarjakasvataja ja 10 kooperatiiviga. Nii moodustub tema veinidest eri apellatsioone ja kvaliteediklasse peegeldav püramiid, mille endale selgeks tegemine võtab natuke aega ja janu.


Õnneks on Eestis Bertrand’i veine laialt saada, lausa kõigis supermarketikettides, nii et õppimine on võimalik.


Püramiidi põhja moodustab sari “6. sense” (6. meel), mis pakub kindlat igapäevast kvaliteeti. Pisut kallim Classic pakub veel kindlamat ja juba maitseküllast kvaliteeti. Tõsist maitsehuvi pakub aga Reserve Spéciale. Lõuna-Prantsusmaa kuum kliima toodab sageli veidi lamedavõitu valgeid veine, seda enam tuleb hinnata Bertrand’i õnnestumist valgete alal.


Reserve Spéciale Sauvignon Blanc on aroomilt kuiv, rohune ja tikrine, maitselt sidrunine ja greibine, veidi mõrkjas ja tuline. Tammeta tehtud vein, lähedane Uus-Meremaa ideaalile, aga kuivem kui Marlborough’ keskmine. Ei usu, et oleksin kunagi kellelegi söandanud soovitada juua Vin de pays d’Oci apellatsiooniga Chardonnay’d, aga olgu see siis esimene kord – Reserve Spéciale Chardonnay lõhnab tsitruse, mee, jasmiini ja akaatsia järele, maitses küll kõiki vastavaid nüansse ei leia, aga siiski on seal piisavalt hapet ja värskust, puuvilja ja imekerge vaadinüanss.


Sama sarja punastest on väga hea kindel valik Syrah – aroom värske, lagritsane ja mustikane, maitse täidlane ja marjane, lõpus pehmed marjatanniinid. Selles ei pettu. Kel seiklusvaimu rohkem, peaks proovima ka ­Carignan Vielles Vignes’i – Carignani 80–100 aasta vanustelt viinapuudelt.


Huviväärsus on veel selles, et puhtast ­Carignanist keegi naljalt veini enam ei tee, seda peetakse liiga lihtsakoeliseks mahumarjaks. Vana puu ja piiratud saagikus annab siiski põneva tulemuse: aroom on must ja tökatine, selles seedrit, lagritsat ja põldmarja. Maitse on hästi marjane, leidub toomingat ja pohla koos jõulise põldmarjahappe ja vürtsidega. Hea vein, peaks kuuluma tõsise huvilise kohustuslikku programmi. Selle sarja Cabernet Sauvignon on korrektne, aga jääb kõige kahvatumaks.


Gerard Bertrand’i järgmine sari “Terroir” peegeldab eri Lõuna apellatsioonide (piirkondade) eripära. Veinisõprade vana lemmik on väikese Fitou apellatsiooni saak (40% Carignan, 40% Grenache, 10% Syrah, 10% Mourvedre): mustade marjade aroomis veidi liköörsust ja tamme, maitse sisukas, veel nooruslik (2005), otsekui viljalihane, selles pehmed tanniinid ja mustikanüanss. Sume vein. Sama sarja Corbières on mõrkjas ja karge, heas tasakaalus, aga eelmisega võrreldes veidi tühja maitsega, Coteaux du Languedoc on teistest tagasihoidlikum.


Kui satute Bertrand’i peakorteriks oleva mõisa Château l’Hospitalet (Coteaux du Languedoc) või Château Leoville ­Bertrou (La Livinière cru Minervois) pudelile, siis need on väga head leiud. Viimasest paigast pärineb ka tema esindusvein Le Viala (sai just Stockmannis otsa), mis pakub imelist maitsekontsentratsiooni.


Biodünaamiliselt valmistatud Cigalusi sarja tuleb otsida veinikeldritest, punane (Cabernet Sauvignon, Merlot) on võimas, vürtsikas ja tammine, valge (80% Chardonnay) üks võimas Chardonnay, aga ma ostaksin vist pigem Bertrand’i odavamaid veine.


Gerard Bertrand’i saavutused näitavad kahtlemata, et Lõuna-Prantsusmaa on tõusev veinimaa, moodne ja hea tehnoloogiaga, millele Bordeaux’ ääremaadel on raske midagi vastu panna.