Jõulud Kihnu saarel

Jõulukommetest ei vaata Kihnus mööda ükski pere, koges Anna Huimerind.

Kihnu jõulutraditsioonid on segu paganlikest ja kristlikest riitustest, uuematest ja vanematest aegadest. Kihnu vallavanema Annely Akkermanni sõnul ei ole siinsed jõulud vaikuse püha.

Jõulus (kihnu keeles jõulude ajal) on Kihnus kombeks perest peresse käia. Ühtegi peret ei jäeta vahele ning kõiki, kes uksest sisse astuvad, kostitatakse heldelt nii jõulutoitudega kui ka õlle ning kangema kraamiga. Varem olid perest peresse käijad mehed, kangemad hakanud jõululaupäeval minema ning jõudnud koju kolmekuningapäevaks (6. jaanuar). Talutubades olid põrandal õled, kus sai vahepeal magada.

Annely on värvikas näide naisetüübist, kes on ühelt poolt külaelanike poolt austatud ja saareelu jõudsalt edendav vallavanem, teiselt poolt aga läbinisti “emme”, keda ümbritseb südantsoojendav hulk lapsi ja kes koos abikaasa Viljo Vetikuga jagab oma elu Kihnu ja Pärnu kodu vahel. Põliskihnlasena on Annely saareelu lahutamatu osa rahvariided ja kohalik murrak, aga olen kindel, et Pärnus äriasju ajades võib teda ka Moschino kleidis kohata. Kihnu külalislahkuse eredaimateks näideteks võib pidada sõna otseses mõttes poolemeetrist torti ja hiigelsuurt lambakintsu hommikusöögiks.

Jõululaupäeval on kihnlastel traditsiooniks käia kirikus ja surnuaial. Kuuse asemel tuuakse Kihnus tuppa hoopis mänd, kuid enne peavad põrandad kindlasti pestud olema. Männi ehtimine ja pidusöögi nautimine algab pärast saunaskäiku. Kihnu lastel käib ka jõuluvana, kes tänapäeval on moodsalt punane, kuid vanasti kandis pahupidi keeratud lambanahkset kasukat ning näo ees räimevõrku. Läbi ja lõhki linnainimest võlub idülliline pilt jõuludest maamajas, mille prototüübiks on just Annely-Viljo vana, viimase peal korda tehtud, stiilipuhas Kihnu maamaja. Lookas lauad, Kihnu riietes lapsed, aknast avanev tüüne vaade Pärnu lahe lumeväljale. Kuuse, vabandust, männi alla asetatud kingid aitavad luua tagaigatsetud jõulutunnet.

Kihnu jõulutoidud
Kostitamine ja külalislahkus on tähtsad kombed ning perenaistel enne jõule suur mure, et mida pakkuda ja kuidas valmis jõuda, pärast jõule aga veel suurem mure sellepärast, et kes tehtud toidud ära sööb.

“Igal aastal teeme Kihnu leiba-saia, kõrvitsa- ja peedi- ja kartulisalatit, rosoljet, ahjuliha, tanguvorsti, hapukapsast, keedukartulit, lihapirukaid, kaneelisaiu ja mitut sorti piparkooke ja küpsiseid. Mõni suitsutab kalu ka, uhkematel kaluritel on varutud angerjaid sügavkülma või marineeritult purki. Enamasti süüakse sealiha, kas ahjus potiga hautatult või praena. Mõnes peres pakutakse ka suitsutatud lambajalga. Loomaliha kihnlased suurt ei söö, hani on ka pigem erand,” tutvustab Annely ja lisab, et on toidutegemise ema ja õdedega ära jaganud.

Jõulujookidest lasevad kihnlased hea maitsta maltoosast isetehtud õllel, mida üksteise juures maitsemas ja kiitmas käiakse. Tänapäeval joovad mehed õlle kõrval ka viina ja naised mitmesuguseid magusaid napse.

 

Kihnu leiva valmistamine
• Leiva kohta ei ole retsepti, sest leiva maitse kujuneb kolmest koostisainest – veest, suhkrust ja jahust – hapnemisprotsessi tulemusel. Igal perenaisel on see ka iga kord pisut erinev. Pühade puhul lisatakse maitseks ka peotäis köömneid.
• Leiba tehakse puust astjas või pütis, kroovimata rukkijahust saab kahe päevaga rukkileivad ja kroovitud rukkijahust kolme päevaga püülileivad.
• Pütti ei pesta, tainas kaabitakse lusikaga nii palju kui võimalik ära. Kui leib juba ahjus, kuivatakse pütt ahju kõrval ära, nii et tainas nõu seinte küljes kõvaks koorikuks muutub.
• Kui järgmine kord leiba tegema hakatakse, siis pannakse nõusse käesooja vett, suhkrut ja jahu ning koorik liguneb nõu seinte küljest lahti, sellest saab leiva juuretis. Leiba hapendatakse, segatakse, sõtkutakse ja kergitatakse. Leivategu on paras passimine ja maitsmine. Teinekord, kui leivapütt jääb sooja pliidileeri äärde kerkima ning perenaine kauaks toast välja läheb, võib juhtuda ka, et tagasi tulles on leib üle servade pütist välja kerkinud.