Egas asjata ei juurdunud isegi kõnekäänd, et pärn annab jalavarju. Isegi pärnapuu lehed koos peenikeste okstega leidsid loomasöödana kasutust. Lehevihtade söötmine kariloomadele aitas suurendada nii piimaandi kui ka selle rasvasust.


Mitmeti kasulik puu



Ka inimeste toidulaual võib vahel pärnalehti kohata. Tõsi, sellisel juhul on tegemist kas varakevadise värske salatilisaga või leebelt toimiva teematerjaliga. Ettevõtlikud inimesed on isegi pärna herneseemne suurustest viljadest, mida botaanikud pähklikesteks nimetavad, proovinud õli pressida, kuid erilist edu sellega ei kaasnenud.


Paljudes rahvausundites on pärn püha puu, millega seostub mitmeid uskumusi, näiteks kaitse kurjuse ja äikese eest või ravi ja rahutunde pakkumine. Eesti rahvapärimuses on pärna nimetatud veel ka lõhmuseks, niinepuuks, pähnaks, äkilise haiguse rohuks. See, et pärnapuid tänapäeval linnahaljastuses nii palju kasutatakse, on ühest küljest tingitud puude vastupidavusest saastele ja pügamisele ning teisalt nende lehestiku varjupakkuvast ning mürasummutavast toimest.


Pärna suvine rikkus – õied



Pärna õitseaeg jääb meil juulikuusse ja kestab tavaliselt paar nädalat. Ühes õisikus on viis kuni seitse kollakasrohelist õit ja selle raag on varustatud tiibja kandelehega. Hiljem viljade valmides aitab see leheke õhuvoogudes propellerina keereldes viljadel kaugemale levida.


Pärnaõied ei hiilga ei suuruse, värvuse ega välimusega ja seepärast nad ongi koondunud õisikutesse. Hulgakaupa koos olevaid õisi on tolmeldajatel lihtsam märgata. Kõik see, mis jääb väljanägemisest vajaka, tehakse tasa lõhnarindel. Õitsedes levib pärnaõitest ööpäev läbi magusat meelõhna meenutavat aroomi.


Kuid tolmeldajaid ainult lõhnaga ei meelita, vaja on ka nektarit, millest lõpuks valmib eriti hea pärnaõiemesi. Pärnaõite mesi on värvuselt hele ja mekilt üsnagi magus, sest sisaldab rohkelt nii glükoosi kui fruktoosi.


Kuivatamiseks tuleb pärnaõisi koguda kuival suvepäeval ning korjepuuna tasub eelistada taluõuedes  või metsas kasvavaid puid, aga mitte linnas sirguvaid pärnasid.


Mõõdukas soojuses (30–40 oC) ja õhukese kihina kuivavad kogutud õied suhteliselt kiiresti, kuid kaotavad sellega ligi kaks kolmandikku algsest kaalust. Väga suuri õievarusid ei maksaks koguda, sest väga heade tingimustegi korral ei säili kuivatatud pärnaõied üle paari aasta.


Inimesed on kuivatatud pärnaõisi juba ammustest aegadest alates kasutanud ravitee valmistamiseks. Biokeemiliselt koostiselt leidub pärnaõites suhkruid, eeterlikke õlisid, vitamiine, parkaineid, fütontsiide, glükosiide jt komponente.


Kõige rohkem on tuntud pärnaõietee higistama ajav ning külmetushaigusi, peamiselt köha, raviv toime. Mingil määral on teel ka rahustav, isutõstev, kergemaid seedehäireid leevendav ning põletikuvastane toime.


Pärnaõitest ja seega ka pärnaõite teest on tuvastatud siiski mitmeid inimorganismile tõhusalt toimivaid glükosiide, järelikult väga suurtes kogustes ja pikka aega järjest nii-öelda “tavatee” rollis ei maksaks pärnaõite vesileotist pruukida. Ka peavad pärnaõietee joomisega ettevaatlikud olema need inimesed, kellel terviseprobleeme südamega.


Lahja pärnaõietee joomine on väga populaarne näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal. Samuti saab kuivatatud pärnaõiest lisaks vesitõmmisele valmistada ka alkoholleotist. Viimast kasutavad nii liköörimeistrid kui ka ravileotiste tootjad.


Pärnaõisi saab lisada ka piimatoodetele. Meilgi Eestis toodetakse pärnaõie-mee lisandiga jogurtit, mis kuulub funktsionaal­se toidu varamusse. Õitest saab pressida ka õli, mida kasutatakse mitmesuguste kosmeetikumide lõhnastamiseks.
Vahuvein Franciacorta DOCG Brut

Selle vahuveini valmistamisel on kasutatud 85% Chardonnay, 15% Pinot Noiri viinamarjasorte.

Valmistaja Fratus La Riccafana. Tegemist on orgaanilise tootega. Vahuvein on tüüpiline Franciacorta piirkonnale, mis asub Brescia provintsis, Põhja-Itaalias. Viinamarjaväljad laiuvad küngastel Monte Orfano mäe jalamil. Piirkonnas on vihma ja niiskust võrreldes teiste DOCG piirkondadega vähem, tänu millele marjad küpsevad hästi ja saavutavad suurema maitsekontsentratsiooni. Samuti esinevad piirkonnas harvemini taimehaigused. 2006. aastast hakati selles mõisas kasutama nn biomeetodit. Veinivirde fermenteerimine toimub madalal temperatuuril 14–16°.

Välimuselt suitsune kollane, roheka tooniga. Mullid õrnad, rikkalikud, katkematud. Aroomilt värske, õrn ja aromaatne. Maitse kuiv ja järelmaitses on tunda mandel. Serveerimise temperatuur võiks olla 8–10° ja soovitan nautimiseks kasutada pigem veiniklaasi. Joogi värskuse tõttu sobib suurepäraselt mitmesuguste suviste kergete toitude juurde, välja arvatud magustoidud. Saadav Tallinna ja Tartu kaubamajades, kuid küllap veel kuskil.

Aare Karolin