Esimene roog, mis kandis menüüs nime Borscht, kujutas endast tillukesel alustassil lauda toodud spagetikujulisi ­keedupeediribasid, mis olid serveeritud koos ingverijäätisega. Sellele moodustisele valati peale külma punast vedelikku.

Niisiis improvisatsioonid borši teemal.

Järgmine käik koosnes valgest pulbrist, mille peale oli puistatud pruuni pulbrit. Kusagil pulbri sees oli vist ka täpike murakamoosi. Päris üllatav oli kuulda, et tegu olevat soome rahvustoiduga poronkäristys, mis koosneb algupäraselt kartulipüreel serveeritud suitsutatud ja keedetud põdralihast. See põder oli küll molekulideks lahti võetud.

Molekulaargastronoomia äratundmiseks on loetletud terve rida tunnuseid: uued "laboratoorsed" tehnoloogiad, ootamatud kooslused, väikesed "plahvatusliku" maitsega suupisted ning toitudele uue - süldilise, pastalise või pulbrilise tekstuuri andmine. Just tuntud toidule ennenägematu kuju ja vormi andmine oli trikk, mida Välimäki vägevalt välja mängis. Uurisin saalis ringi jalutavalt maitsekunstnikult, et kas Helsingis on ikka tõepoolest piisavalt kliente sellisele köögile. Välimäki sõnul kombineerivat nad molekulaargastronoomilisi stiilinäiteid traditsioonilisemate roogadega, nii et keegi nälga ei jää.

Järgnes siiski päris normaalne kõrggurmee: kammkarp, lillkapsas ja trühvlid, seejärel merikeel ja langust ning liha-pearoana tammetõrudega söödetud "Iberico" siga müsliga. Täpsemalt oli müsliga kaetud seakael, filee oli maskeeritud vorstiks. Kreembrülee oli kokku mängitud hapuka Granny Smithi sorbeega. Kallid toorained ja ootamatud kooslused olid seega käekirjaks läbi kogu seitsmekäigulise õhtusöögi.

Neile, kes saali mahtusid, oli see kahtlemata avardav ja valgustav kogemus. Kogu see kunst maksis "komplekt-dinnerina" 840 krooni, kardetavasti Helsingis seda selle hinnaga nautida ei saa.