Hansalaw
Vahur Kivistik, Hansalaw juhtivpartner ja vandeadvokaat
Vahur Kivistik, Hansalaw juhtivpartner ja vandeadvokaat Hansalaw

Kuhu kadus süütuse presumptsioon?

Süütuse presumptsiooni all mõistetakse põhimõtet, et kriminaalmenetluses eeldatakse isiku süütust, keegi ei pea oma süütust tõendama ja kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. Idee järgi peaks presumptsioon mõjutama kogu kriminaalmenetluse läbiviimist ja mõistagi kohtuotsust.

Mäletan hästi, kui 1980ndate teisel poolel selgitas tollane noor ja tudengite seas populaarne juuraõppejõud Eerik Kergandberg loengus süütuse presumptsiooni praktilist olemust: enne mõistetagu kümme süüdlast õigeks kui üks süütu süüdi. Tartu Ülikoolis ei õpetatud siis lihtsalt õigusteadust, vaid nõukogude õigusteadust, ja kohtutes ei lähtutud pelgalt seadusest, vaid sotsialistlikust seaduslikkusest.

Nüüd, 30 aastat hiljem, tunnevad advokaadid muret, et süütuse presumptsioon on muutunud illusoorseks, võllanalja visates räägitakse süüdioleku presumptsioonist. Ehk kui inimene juba kohtu alla antakse, siis küllap kohus ta ka süüdi mõistab. Staažikamad advokaadid meenutavad, et nii Vene aja lõpus kui ka Eesti aja alguses ruulisid kohtunike otsustes veel demokraatlikud põhimõtted ja kui tõendeid ei jagunud või need olid ebaselged, tuli ka õigeksmõistev otsus. Nüüdseks on üles kasvanud uus põlvkond advokaate, kes on küll kuulnud legende õigeksmõistvatest otsustest, aga pole oma kutsetegevuses sellist näinud. Kas tõesti teevad meie tublid uurimisorganid sedavõrd head tööd, et kohtusse jõuavadki vaid kaasused, kus tõendid on alati paigas ja advokaatide mure on asjatu?

Vaatame süütuse presumptsiooni sisustamist ajas kahe kaasuse näitel. 1997. aastal raputas avalikkust advokaat M kaasus, keda süüdistati kohtunikule altkäemaksu andmises. Riigikohtu otsusega mõisteti advokaat õigeks, sest sõna sõna vastu olukorras näisid mõned altkäemaksu andmist väitnud kohtuniku ütlused vastuoluliste ja mõistetamatutena. Nii väitis kohtunik ühel korral, et raha topiti talle kampsuni alla, teisel korral aga, et raha pandi ristatud käte ja kampsuni vahele. Riigikohtule jäi arusaamatuks kohtuniku käitumine, kes peale altkäemaksu andmist hakkas rahulikult kohtumajas juttu ajama ja kohvitama, selmet teavitada kapot kuriteost. Ilmnenud vastuolud-kahtlused tuli süütuse presumptsioonist lähtudes tõlgendada süüdistatava kasuks, mida kohus tegigi. Riigikohus märkis otsuses muu hulgas:

Riigikohtu üldkogu peab (...) süütuse presumptsioonile tuginedes vajalikuks rõhutada, et (...) Põhiseaduse § 22 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama. Samuti tuleneb süütuse presumptsioonist, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse alati ja vaieldamatult kohtualuse kasuks.

20 aastat hiljem, 2015. aastal, mõistis Riigikohus häältega kaks ühe vastu süüdi A, tuginedes samuti sõna sõna vastu olukorras 14 korda karistatud kutselise kriminaali Š ütlustele, et A olla käskinud kriminaalil kohtus tunnistusi andes valetada. Ehkki I astme kohus oli esmalt A õigeks mõistnud ja Riigikohtus kirjutas riigikohtunik Kiris eriarvamuse, kus märkis:

(...) leian, et käesolevas asjas lahend sõltub peaasjalikult Š ütlustest – Š kui tõendiallika usaldusväärsusest tervikuna, tema ütluste usaldusväärsusest ja tema ütlustest usaldusväärseks tunnistatud osale hinnangu või kaalu andmisest (...) Kassaator tõi esile, et Š on varem 14 korda kriminaalkorras karistatud. Kuigi nimetatud asjaolu ei tähenda, et tema ütlused tulnuks lugeda seetõttu eelduslikult ebausaldusväärseks, on minu hinnangul tegemist siiski selliste isikut iseloomustavate andmetega, mis mitte üksnes ei või tõstatada kahtlusi tema kui tõendiallika usaldusväärsuses, vaid vaieldamatult tõstatavad neid. Seda eriti olukorras, kus need ütlused on olnud esialgu diametraalselt vastuolulised (...)

Kõrvutades kahte eeltoodud kaasust ajateljel, pole kahtlust, et tegu on paradigma muutusega kohtupraktikas. Seega piisab süüdimõistmiseks praegu sellest, kui keegi, kasvõi elukutseline kriminaal, teie peale näpuga näitab.

Praeguses õigussüsteemis on riigikohtunik Kergandberg, kes on õppejõuna harinud mitut juristide põlvkonda, üks enim eriarvamusi kirjutav kohtunik, kes võitleb ausa ja õiglase kohtupidamise eest. Odaga mees La Manchast paraku tuule- ega kohtuveskite vastu ei saa. Isegi siis, kui see veski on enda ehitatud.
Janar Urres,<br>Hansalaw vandeadvokaat
Janar Urres,<br>Hansalaw vandeadvokaat Hansalaw

Kas Eestist on saanud maffiariik?

Prokuratuuri jõumeetodiks on viimasel ajal üha enam saanud kuritegeliku ühenduse paragrahv ja selle värvikas liitmine eri liiki süüdistuste juurde. Oma karistusmääradelt on kuritegelik ühendus karm etteheide, mille eest saab määrata 3–12 aastat vangistust. Sätte kohaldumiseks peavad olema täidetud järgmised tunnused: tegevuses osaleb vähemalt kolm isikut, püsivus, ülesanded on jaotatud ühenduse liikmete vahel ning ühenduse tegevus peab olema suunatud kuritegudele, mille karistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat vangistust. Paragrahvi rõõmuks ja mureks, olenevalt vaatevinklist, võibki pidada pealtnäha laia tõlgendamisruumi. Probleem seisneb eelkõige mõistetes „püsivus“, ja „ülesannete jaotus“, millega võib kirjeldada pea iga Eesti äriühingut. Juhtub üha sagedamini, et kuritegeliku ühenduse kahtlustuse esitab prokurör kergekäeliselt näiteks ka juhatuse liikmele, kes on esitanud näilikke arveid ja jätnud riigile maksud tasumata. Kuigi maksude tasumata jätmine on taunimisväärne, on maksupettus ja kuritegeliku ühenduse loomine siiski kaks iseasja.

Sellisel tõlgendamisel võib kuritegeliku ühenduse eksisteerimise etteheite esitamine oleneda väga väikestest detailidest. Näiteks sellest, kas kahe juhatuse liikmed teavitasid pettusest ka raamatupidajat või mitte. Juhul kui nad seda ei teinud, on tegemist maksupettusega, mille karistuseks võib määrata rahatrahvi. Kui nad siiski teavitasid raamatupidajat oma rumalusest, on pettusesse kaasatud juba kolm isikut ja tekib võimalus väita, et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mis võib nad viia vähemalt kolmeks aastaks trellide taha.

Et juhtida tähelepanu seaduseparagrahvi jaburale tõlgendamisele ja aidata prokuratuuril tuvastada tänapäevaseid „kuritegelikke ühendusi“, olles samal ajal kursis maksuameti pealekaebamise soovitusega kaaskodanike suhtes (vt ka Erasõiduks tööauto kasutaja saab “naabrivalve” korras maksuametile üles anda), toon mõned näited.

Näide 1. Kuulduste järgi ei nõustunud kolm entusiastlikku Haapsalu õpetajat A, B ja C riigikogu poolt vastu võetud seadusemuudatusega, mille kohaselt võivad kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletada juba 16aastased. Leiti, et nad on selleks liiga ebaküpsed. Õpetajad otsustasid ka lapsi oma veendumusest teavitada ja lepiti kokku tööjaotuses: õpetaja A ülesandeks jäi valmis kirjutada veenev tekst, õpetaja B au oli tekst klassiruumis ette lugeda ning õpetaja C rolliks oli õpetaja B teadmisi ja tarkust kiita. Arvestades, et poliitikud alustavad oma kampaaniat varakult, otsustasid seda teha õpetajadki. Teatavasti on aga rahvahääletusel teise isiku hääle mõjutamine kuritegu. Seega on tegemist kolmeliikmelise, püsiva ja kindla rollijaotusega valimisvabaduse rikkumisele suunatud kuritegeliku ühendusega.

Näide 2. Narvas otsustasid kolm kodutut A, B ja C külma eest peitu pugemiseks ööbida võõras haagiselamus. Teatavasti on Eestis külm pidevalt, seetõttu ööbiti seal püsivalt pool aastat. Selleks et haagise omanikule mitte vahele jääda, lepiti kokku rollijaotuses. Kodutu A ülesandeks jäi igal õhtul enne haagisesse sisenemist aknast kontrollida, ega peremees sel õhtul haagiselamut ei kasuta. Kerge unega kodutu B ülesanne oli öösel kuulata, ega peremees haagise poole sammu. Kodutu C rolliks jäi hommikul haagiselamut koristada varjamaks, et seal on võõrad ööbinud. Teatavasti on võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine kuritegu. Taas on tegemist kolmeliikmelise, püsiva ja kindla rollijaotusega asja omavolilisele kasutamisele suunatud kuritegeliku ühendusega.