Kibedat kaseseent eestlased ei karda
Kaseriisikat on sügiseses metsaaluses lihtne märgata - ilus roosa, satsilise kübaraga, jämejalgne, tugev ja lihakas. Vastastikku kasulikesse kooselusuhetesse astuvad kaseriisikad erinevate kaseliikidega, kuid eelistavad nad siiski meil levinuimat arukaske. Soojade sügisilmade korral võib kaseriisikaid metsast korjata hilissügiseni. Vanemad seened pleekivad ja muutuvad toonilt küll kollakaspruuniks, see-eest võib suuremate kaseriisikate kübara läbimõõt ületada isegi kümne sentimeetri piiri. Aga neid hiiglasi seenegurmaanid tavaliselt üldse ei jahigi. Hoopis enam on seeneliste seas hinnas suuremapoolse nööbi mõõtu kübaraga kaseriisikad - need on hiljem purgis kõige krõmpsumad. Väiksemate seente kübara äär on seenejala poole jällegi sügavalt sisserullunud ja habekarvase servaga.
Eestlane on seda metsaandi kutsunud hellasti veel kasepiimikuks, kaseseeneks, karvalauguks, vahelikuks ja verevaks vahelikuks, kõrendseeneks ning idapoolsemates piirkondades ka valnukiks. Kaseriisika ladinakeelses teadusnimetuses Lactarius torminosus sisaldub tegelikult sööjaid ettevaatusele manitsev vihje - liigi epiteet torminosus viitab kõhuvalusid põhjustavale toimele, mida värskel kujul tarvitatud seened ka põhjustaksid.
Vajab veeprotseduure
Riisikate seltskonda kuuluvate seente tunnuseks on piimmahl, mis on kaseriisikal säravvalge ja mekilt põletavalt kibe. Paljudele metsarahvastele tähendas see mahl, et neid seeni võib korjata ja süüa. Riisikate piimmahl sisaldab vaigulaadseid ühendeid, mis keemiliselt olemuselt kuuluvad terpeenide seltskonda. Selle kibedus aga annab kasepiimikule teatud bioloogilise kaitse, sest seeneusside menüüs mõrud kübarakandjad eriti populaarsed pole. Korjajale on see vaid rõõmuks, kui kaseriisikat õigesti töödelda. Kuna piimmahlas on ühendeid, mis põhjustavad inimese seedesüsteemis häireid, muutub kaseseen söögikõlbulikuks alles vees kupatades. Mikrolaineahjus kuumutamine selleks üldse ei sobi. Abi on ka pikaajalisest leotamisest koos vee vahetamisega, millele siiski samuti peaks järgnema lühiajaline keetmine. Sellised võtted aitavad toksilistel ühenditel seentest vette lahustuda. Et metsavärskelt põhjustavad kaseriisikad kõhuvalu, kõhulahtisust, oksendamist, loetakse paljudes riikides kaseriisikaid söögiks mittekõlbulikeks või isegi püsivalt mürgisteks ning neid ei korjata. Tegelikult takistab nende seente kohest söömist ka värskete seente kibe maitse.
Eestimaine delikatess
Kaseriisikas on aga suhteliselt tihke ja tugeva konsistentsiga seen, mis säilitab need omadused ka pärast kulinaarseid protseduure. Paljudele gurmaanidele meeldivad just kaseriisikate krõmpsjalt tihked ja hamba all vetruvad seenekübarad. Oluline on seegi, et kaseriisikad jäävad pärast keemist valgeteks. Meil säilitatakse kaseseeni peamiselt soolatult ja marineeritult. Kui soolatud kaseseentest saab hiljem valmistada vägagi erinevaid roogi, siis marineeritud kaseriisikad süüakse niisama delikatessina või rändavad need salatitesse. Kaseriisikad sobivad ka hapendamiseks, kuid see säilitusviis pole eestlaste seas eriti levinud. Söögipalana on kaseriisikatel huvitav biokeemiline koostis. Jättes kõrvale seentele nii omase ohtra veesisalduse ja keskendudes vaid kuivainelisele koostisele, võib nentida, et kõige rohkem on kaseriisikas süsivesikuid. Paraku on suur hulk seeneriigi süsivesikutest inimesele seedimatud ning toitainete ega energialisa organism nen dest ei saa. Küll aga on neil tähtis roll toidu kiudainete osa täiendamises. Koguseliselt teisele kohale paigutuvad kasepiimikutes valgud. Seente valgud on aga üldse suhteliselt raskesti seeduvad ning kõiki eluks vajalikke aminohappeid sobivas vahekorras me nende söömisel kätte ei saa. Rasvapelgajatele peaksid kaseriisikad olema aga suisa ideaalroog. Tõsi, sõltuvalt seente valmistusviisist võib rasvade osakaal lõpproas tunduvalt suurenda. Küll peab aga rõhutama kaseriisikate mitmekülgset mineraalühendite sisaldust.
