Kihisev Odessa
Odessa tehas avati maailma ühe kuulsaima šampanjamaja Champagne Roederer eestvõttel 1896. Lisatoodangu valmistamine Venemaal oli sel ammuselgi ajal hädavajalik, sest firma asutaja Louis Roederer oli teinud ülimalt head tööd. Edu aluseks oli spetsiaalselt imperaator Aleksander II jaoks valmistatud läbipaistvast kristallklaasist pudelisse villitud šampanja Cristal. Kui tsaar jõi Roedereri, tegid seda ka tema alamad ja aastast aastasse maht üha kasvas.
Odessa, mida toona käsitleti kui impeeriumi lõuna-pealinna, oli ideaalne koht tehase rajamiseks ning prantslaste oskusteave oli kõrgel tasemel. Juba 1900. aastal võitis Odessa tehas Pariisi Maailmanäituse veinikonkursil oma esimese kuldmedali.
Tänaseks on algsest tehasest järele jäänud vaid väravad ja peahoone fassaad. Tehas ise paikneb seal, kus Prantsuse puiestee ristub Šampuse põigiga. Tehast ümbritsevad sanatooriumid.
Olen põnevil, sest seni ei ole mul veel õnnestunud näha seda kurikuulsat Nõukogude vahuveini valmistamise "läbivoolumeetodi" tehnoloogiat, mille lühikirjeldus võiks vahest välja näha nii: ühest otsast valad veini sisse ja teisest otsast lased vahuveini välja. Seadmepark on igati töökorras, kuid selgub, et sel meetodil ei töötata juba mõned aastad. Ühelt poolt vajab selline meetod püsivat ja piisavalt suurt tarbimist. Teiselt poolt on ka väikese vea tekkides oht kaotada väga suuri vahuveini koguseid. Paremat kvaliteeti tagab ohutum meetod, kus vahuvein laagerdub ühes ja samas surveanumas mullide tekkeks ettenähtud aja. Laagerdamise ruum on tihedalt täidetud tuhandeid liitreid sisaldavate surveanumatega, milles vein ootab oma aega vastavalt kvaliteedikategooriale mõnest kuust aastani. Kõige vähem aega raisatakse magusate ja muskaatvahuveinidega. Kõige kauem laagerduvad brut-vahuveinid. Laagerdumisele järgneb eri surveanumates olevate veinide degustatsioon, mille põhjal segatakse kokku õige aroomi ja maitsega tööstuslik partii. Kogu tegevus käib surve all, et mullid enne pudeldamist veinist jalga ei laseks.
Surveanumate ruum on eeskätt tehnoloogide mängumaa, kus saab jälgida surveanumate rõhkusid ja vajaduse korral võtta proove. Enamik mahutitest sisaldab brut-vahuveini, mis kogu tehase toodangust moodustab vaid 5%. Kohaliku rahva lemmikuks on ikka polusladkoje ehk poolmagus vahuvein.
Ja siis tuleb üllatus – enamik nendes mahutites hoitavast odessalaste parimast veinist ootab oma aega just meie, eestlaste jaoks. Meie osatähtsus sealse brut-vahuveini tarbimises on ligi 80%! Võime uhkusega lõua püsti ajada ja nentida, et just tänu meile püsivad odessalased vormis. Selle vahuveini valmistamine on ju kõige keerukam, sest hoolikalt tuleb valida toorainet ja kogu edasine töö peab toimuma hästi täpselt ja puhtalt.
Kui vahepeal siiski peaks mõni aroomi- või maitsenüanss kangekaelselt veidi viltu kiskuma, on võimalikku pisiviga üsna lihtne parandada – veinile lisatakse veidi magusust ja sellise magusana müüaksegi ta maha. Brut’ina saab aga müüa vaid kõige paremat veini. Õnneks oleme meie siin Eestis seda juba taibanud!
